Kohtume Taimiga Calingute ranna lähedal asuvas portugali stiilis majakeses, mille ees altariga pühakoht ning kõrval naabripere palmilehtedest onnike, õuel siblimas kanad. Tänavatelt kostev melu ning autode ja kolmerattaliste tuk-tukkide hulluksajav signaalitamine siia ei kosta. Eelmisel päeval Londonist taas neljaks kuuks Goasse saabunud eestlanna tunnistab, et pole veel viietunnise ajavahega harjunud. Kuid mis imekspandav – nagu kohalikudki, ei pühi Taimi hoolimata taevas leekivast päikesest kordagi higi. Kohe näha, et vana kala.

«Ma ei sattunud siia juhuslikult, tulin koos elukaaslasega,» sõnab Taimi, pakkudes majakese askeetlikult sisustatud, sileda marmorpõrandaga elutoas kokakoolat. Elukaaslasega... See tähendab hinduga? Taimi jõuab ette: «Õigemini, olen kihlatud ühe Inglise sõltumatu turismifirma mänedžeriga. Müüvad juba kaheksa aastat põhiliselt Goad, ehkki see asub Euroopast väga kaugel.»

Kuna kihlatu Jason veedab igal aastal Indias neli kuud, on Taimi viimased kaks aastat temaga kaasas olnud. Varem Egiptuses hotelli turundusjuhina ja USAs lõbusõidulaevadel kassiirina töötanud piiga oli esiti kahtleval seisukohal – karjäär ähvardab ju seiskuda, ja Goas kohalike kombel 30 euro eest kuus rassida pole üldse mõtet.

Kuhu sa mind tõid?!

«Kuhu sa mind tõid?!» oli Taimi esimene reaktsioon. «Rahvas, autod, müügimehed, tolm – appi, see on ju slumm! Hotellitoa ukse ees tabalukk, riidekapp rauast, vannitoas jooksid elektrijuhtmed samast kohast, kus vesi voolas, et justkui prooviks, kas tekib lühis või ei... Kuid harjumine – ka kõikide tuttavate nägude tervitamine tänaval – saabus kolme päevaga. Siiski suhtutakse minusse kui turisti, kutsutakse pidevalt poodidesse ja peetakse venelaseks, mis on ärritav. Siinsed mehed on aga vägagi meeldivad, ligi ei tikuta, kui just ise diskole minnes lähenemiseks signaale ei anna.»

Üsna pea taipas Taimi, et tema otsus saata karjäär kuradile ning nautida isiklikku õnne osutus ainuõigeks. Ja et mitte jääda passima käed rüpes, pühendus ta oma ammusele salasoovile – pildistamisele. Teinud elukaaslasega Indiale tiiru peale, vajutas Taimi usinalt peegelkaamera nuppu ning tulemus polnud halb – Jasoni firma trükkis need ära oma reklaamvoldikul. Uus lehekülg elus oli pööratud.

«Üle kõige meeldivad mulle inimesed,» sõnab Taimi. «Tõuke neid vaadelda annab mulle aga uudishimu. Himu leida neis midagi. Näiteks eile õhtul käisime koos ühe vanema inglise perega väljas söömas. Naine, nagu selgus, oli 64-aastane. Sõime, rääkisime, palju naeru... Ja ma vaatasin seda naist. Väga särav naeratus, ja väga täis nooruslikku energiat. Kuid tema näos olid sügavad jooned. Mõtlesin, et siin on mängus kaks asja – kas on juhtunud mõni suur õnnetus või on ta olnud väga raskelt haige. Hiljem selgus, et ta tütar oli aastaid tagasi mõrvatud... Nii et kõik, mis inimese elus juhtub, on tema näost näha. Oska vaid lugeda!»

Pisiasjad pole olulised

Ehkki praegu tundub Taimile nimekate portreefotograafide töid vaadates, et tema ei jõua iial nende tasemeni, ei löö ta harrastusele käega.

Elu Goas on Taimile õpetanud üht: pisiasjad pole olulised. Õigemini, tuleb teha õigeid valikuid. «Ma ei ole Jeesus,» ütleb Taimi. Kõiki kerjuseid toita ja katta ei jõua, aga kui onnis elaval naabrinaisel on abi vaja, siis Taimi ära ei ütle. Supermarketi asemel läheb ta basaarile, katusealusesse, kus müüjad reas, ning ostab kohalike kasvatatud vilju – banaane, ananasse, arbuuse ja maasikaid ning krehvtist toorsuitsu sealihavorsti. Ja kuigi Taimi ei pea ennast heaks kokaks, valmistab Jasonile vahel ise õhtusööki – meie laiuskraadile sobivat kana riisiga, kus kasutatud vaid soola ja pipart. «Kohalikele tundub see väga naljakas!»

Taimile pole enam oluline, kus elada. Kui jätta välja Antarktika, siis pole küsimust, kas Inglismaal, Eestis või Indias – tähtsad on vaid inimesed su ümber.

Arteri viis Indiasse Travel In