|
Sumeri oli üks kuuest Eesti mägironijast, kes 23. detsembril suundusid
esimeste eestlastena ründama Antarktika kõrgeimat mäetippu, 4897 meetri kõrgust
Mount Vinsonit, kirjutab Sakala.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | smith
to huvitav
point on selles, et antarktikas pole elusloodust. ei ühtki lindu ega midagi-kedagi muud.
Huvitav-huvitav
Kas Elbruse tippu on alt kisa kuulda wä?
|
|
Ilmast sõltuvuses
Juba tükk aega enne reisi oli minejail teada, et raskeks muudab tippu
jõudmise muutlik ilm, mitte keerukas reljeef. Ja ilma kapriise said nad ka omal
nahal tunda.
«Korraldajate hinnang oli, et lisage mäe võtmise ajale veel kaks nädalat,
siis saate ligikaudse aja. Nii oligi. Esialgu oli meil plaan Antarktikast tagasi
lennata 9. jaanuaril, tulime aga 22. jaanuaril,» rääkis Sumeri.
Esimesed tõrked tekkisid juba lõunanabamandrile pääsemisel. Tšiili
lõunapoolseimas linnas Punta Arenases tuli äralendu oodata kümme päeva, sest
sihtkohas oli ilm maandumiseks liiga kehv.
«Seitse esimest päeva möödus ooteasendis — iga kolme tunni tagant olime
hotellis asjadega valvel, sest võis tulla lennukäsk. Ega vahepeal olnudki muud
teha kui linna mööda ringi käia ja kõrtsides istuda,» jutustas Sumeri. «Siis
rebis tugev tuul lennukil saba puruks ja selle parandamiseks kulus kolm päeva.
Need olid meil vabad päevad, mil saime ka veidi kaugemale minna.»
Aega kasutasid reisilised muu hulgas väljasõiduks Torres de Paine
loodusparki, mis on üks Lõuna-Ameerika uhkemaid.
Hooaeg kestab kolm kuud
7. jaanuaril õnnestus eestlastel lõpuks teele asuda. Neli ja pool tundi sõitu
suures Vene transpordilennukis IL-76 koos ühe Vene ja ühe Uus-Meremaa
mägironijate grupiga ning Valge Mander oligi jalge all.
Esmalt jõuti põhibaasi, kust mägironijad sõidutati väikse lennukiga edasi
mägedesse baaslaagrisse.
Kui põhibaasis on kolm kuud kestval hooajal paar suurt telki, raadiojaam ja
käimlad, siis baaslaager tähendab vaid üht väikest telki, kus elab ilmainfot
andev meteoroloog.
Ere päike sai ühest mehest jagu
Mäkke mindi Sumeri sõnul hanereas, kõik minejad omavahel köiega ühendatud.
Lihtsamal ja tasasemal lõigul veeti osa varustust kelkudel, alles hiljem tuli
see selga vinnata. Eestlased liikusid ühes tempos Vene grupiga, kellega koos nad
olid saabunud ning hiljem ka lahkusid.
Kui mandrile tulles ja sealt minnes mängis ilm mägironijatele vingerpussi,
siis kõige olulisema tegevuse juures näitas see oma leebemat külge.
«Tuulevaikuses ja päikese käes oli päris soe, sai liikuda nagu suusamäel:
paljakäsi ja pesuväel,» rääkis Sumeri.
Paraku muutus muidu hea abimehena soojendanud polaarpäike vähemalt ühele
reisilisele suurimaks vaenlaseks.
«Sel päeval, kui läbisime kõige raskemat lõiku, 45-kraadist nõlva, mida
kutsutakse headwall’iks, panime tavaliste päikeseprillide asemel ette
suusaprillid. Kalev Järvelillel hakkasid need higistamise tõttu uduseks minema
ja jäätuma. Kui Kalev enam midagi ei näinud, võttis ta prillid eest ja läks väga
vähe aega, kuni silmad hakkasid valutama ning vett jooksma,» kirjeldas
Sumeri.
Üheksa tundi absoluutses vaikuses
Päike on Antarktikas sedavõrd intensiivne, et tavaline telk peab seal vastu
kaks hooaega. «Hooaeg on kolm kuud ja telk on üleval ehk poole ajast. Päike
põletab selle lihtsalt läbi ja rebenemiskindel riie hakkab rebenema.»
Igatahes tähendas silmadega juhtunu Kalev Järvelillele seda, et ta ei
üritanudki laagrist edasi tippu vallutama minna.
«See oli pikk päev ja kui oleks juhtunud, et ta ei oleks saanud enam edasi
minna, oleks pidanud terve grupp tagasi minema. Lõhede tõttu ei lasta seal
kedagi üksinda liikuma,» põhjendas Sumeri.
Õnne oli sellegagi, et pika veenmise peale lubas giid Järvelillel üksi
laagrisse jääda.
«Kalev ütles, et kui kõik kolm gruppi laagrist lahkusid, tekkis absoluutne
vaikus. Mitte mingit häält. Ühe korra selle päeva jooksul oli kusagil laviin,
selle mürinat ta kuulis, aga muidu ei midagi — seal pole ju elusloodust. Ta
luges sel ajal raamatut. Kõige suurem emotsioon oligi see ääretu vaikus,»
kirjeldas Sumeri.
Paljakäsi Antarktika katusel
Enne tipu vallutamist puhati üks päev ja siis tehti esialgu planeeritud
paariteisttun-nine käik ära kõigest üheksa ja poole tunniga. Taas soosis ilm
eestlasi. 18. korda tippu tõusnud giid Vern väitis, et ta pole saanud seal
kunagi olla paljakäsi.
Eestlased olid valmistunud palju hullemaks ja külmemaks ilmaks ning
negatiivseid üllatusi ei tulnud.
«Kraadiklaasi meil kaasas polnud ja seetõttu on temperatuuri väga raske
hinnata. Vern arvas, et tipus, kus paistis ka päike, oli ehk 15 kraadi külma.
Mina arvan, et siiski rohkem. Et Antarktikas niiskust pole, siis tundub sealne
—15 soojem kui meil.»
Sumeri hinnangul võis öösiti 30 miinuskraadi olla, aga mitte külmem.
«Tegelikult oli see nagu meie karm talv, ei enamat.»
Ameeriklased olid kogu ekspeditsiooni turvalisuse eest väga hästi
hoolitsenud, kuid tipp võeti ilma köieta. Kuigi seal lõhesid ei ole, tuli kohati
turnida kui karniisil.
«Küsisin Vernilt, miks ollakse tipus ilma köieta. Ta vastas, et pole mõtet,
sest kui siduda köis inimeste vahele, tõmbab üks kukkudes teised endaga kaasa,»
selgitas Sumeri.
Seda, kes neist viiest päris esimesena tippu katsuma jõudis, ta ei ütle. «Kui
sa oled tiimiga kõik koos teinud, siis pole see oluline. Mingit võistlust ei
olnud.»
Ootamine oli kõige vastikum
Pidevalt paistev polaarpäike, mis püsib taevas kõrgemal kui meil praegu,
Toomas Sumerit ei häirinud. «Pimeduse puudumine mul küll eriti tunda ei andnud.
Kui sa oled päev otsa rassinud, tekib pärast õhtusööki niikuinii rammestus ja
jääd magama.»
Hommikune tõusmine käis selle järgi, millal päike mägede tagant välja ilmus.
Mäe all ja üleval erines see kõvasti. Ronima hakati siis, kui päike peale
paistis, muidu oli liiga külm.
Tagasi baaslaagrisse jõuti Vene uusaastal, 14. jaanuaril. Vene grupi omad
tähistasid seda suure käraga ja eestlased ühinesid nendega.
End Eesti mägironimise ajalukku kirjutanud matkajaid ootas ees reisi kõige
vastikum osa.
«Baaslaagrist äralendu ootasime kuus päeva! Vahepeal oli päris kõva torm ja
lennuk ei käinud. Lugesid, magasid, lugesid, magasid. Hiljem põhilaagris pidime
vaid päeva ootama, et taas Punta Arenasesse jõuda,» kõneles Sumeri.
Tagasilennul Lõuna-Ameerikasse õnnestus tal veeta oma elu parimad neli ja
pool lennutundi. Et hooaeg hakkas läbi saama, viidi Antraktikast jupphaaval ära
igasugu kraami, muu hulgas madratseid. Rännumehed laotasid need IL-is laiali ja
viskasid end siruli.
Ühtne grupp pälvis kiidusõnu
Suurima erinevusena teistest kõrgetest mägedest, kus ta on roninud, tõi
Sumeri välja selle, et maapinnaga kokkupuudet peaaegu polnudki. Alles tipu pool
sai puudutada mandrit ennast ehk kaljunukke, mujal valitsesid jää ja lumi. Kui
muidu paneb päike mägedes jää ja lume sulama ning ümberringi suliseb vesi, siis
seal nii polnud. «Sulamist ei toimu, vett ei teki ja lumi aurustub otse õhku,»
kirjeldas matkaja.
Kõige raskemaks osaks ronimisest peab Sumeri head-wall’ile tõusu. «Oli küll
päikeseline ilm, kuid tuul oli kõva ja radasid ei teadnud. See, et meie ainus
naisliige Jane Riga tegi kõik kenasti läbi, oli väga kõva sõna. Oli ikka
korralik füüsiline koormus.»
Sumeri ei imesta, et giid Vern eestlasi kiitis. «Meil oli ühtne grupp, kes
rääkis üht keelt ja oli varem koos tegutsenud. Loomulikult on inimene rahul, kui
ta peab vähem tööd tegema.»
Järgmist mäevallutust Sumeri veel ei plaani, vaja on hoopis tööd teha. Siiski
arvab ta, et võib-olla saab selleks Aafrika kõrgeim tipp Kilimanjaro. Nimelt on
iga kontinendi kõrgemaid tippe vallutada soovival Alar Sikul seitsmest tipust
püüdmata kaks.
«Kui Sikk vahepeal kuuenda tipu ära võtab, siis Kilimanjarole võiks koos
temaga küll viimast võtma minna. See muudaks käigu veel erilisemaks.»
VALLUTUS
13. jaanuaril kell 16.16 kohaliku aja järgi vallutasid esimesed eestlased
Antarktika kõrgeima mäe, 4892-meetrise Mount Vinsoni.
Tippu jõudsid Jane ja
Tarmo Riga, Alar Sikk, Toomas Sumeri ja Priit Melnik. Grupi kuues liige Kalev
Järvelill pidi eredast päikesevalgusest tingitud silmapõletiku tõttu tipu
vallutamisest loobuma. Tema jäi kaaslasi ootama 3750 meetri kõrgusel asuvas
laagris.
Allikas: Toomas Sumeri |
