Kohalikud armastavad oma osariiki väga ning on selle veendunud patrioodid. Kui küsida neilt otse, miks teil tänavatel nii palju prügi maas on, siis vastavad nad kohe: goalased ei viska kunagi prügi maha, aga need, kes tulevad siia suurest Indiast, neil on komme risustada oma ümbrust. Ja see olevat nende rämps. Küsimusele, miks siis mehed, kes majade ees istuvad, luuda ei haara, ütlevad nad aga kähku, et see olevat naiste töö. Mehed käivad päris tööl ja peavad seejärel puhkama... Esimesel päeval see mustus pisut häirib, aga viimasel päeval, samasse kohta sattudes, saad äkki aru, et polegi must ega räpane, hoopis muud asjad jäävad meelde ja tundub isegi väga korras olevat. Aga seda muidugi pärast unustamatut indiapärast rongisõitu.Öine rongisõit Rongisõit Indias, teise klassi konditsioneeritud magamisvagunis, on elamus omaette, mida võib üks kord elus proovida. Privaatsuse garanteerib platskaartvagunis kardin, mida avab, kes tahab ja millal tahab. Magada tuleb kott pea all ja raha-pass-lennupiletid kaelakotis. Kaelakott on hommikuks niudevööks deformeerunud, sest kõval asemel väänlemine on tinginud kõikide enda seljas ja ümber olevate asjade olulise nihkumise allapoole. Hommikul jookseb mees mööda vahekäiku vahelduvate hüüetega: «Chai, chai, chai!» Kui ta seda alates kella kuuest on teinud umbes pooletunniste vahedega, siis selgub, et ta püüab käigu pealt India teed müüa. Vesiklosett polnud rongis küll must ega räpane, aga haises võikalt. Ent meie, eestlased, oleme hästi treenitud, ja nii sai kogu protseduuri ajal hinge kinni hoitud. Rongiretkele minnes tasuks lisaks ajalehe sisse peidetud rummile (alkoholi tarbimine on rongis keelatud), banaanidele ja joogiveele kaasa võtta ka märjad salvrätid, soe sall või kampsun ja sokid, sest lubatud konditsioneer on öö läbi kindlalt sees ja võib sind koikult lihtsalt maha puhuda. Tegelikult ei juhtunud rongiga sõites midagi halba, keegi ei tahtnud ettenägelikke eurooplasi paljaks varastada ning mainimata ei saa jätta, et rongijaamas on puhas, aga harjumatult rahvarohke. Kiituseks tuleb öelda, et rongijaama ootesaalis oli seinale kinnitatud elektrooniline ime, milles sai erinevaid mobiiltelefone laadida. Hütid rannal Mitte kusagil mujal maailmas pole sellist pooleldi tasuta kohta, kus laud kaetakse liivale ja pärast päikeseloojangut süüdatakse laudadel küünlad, pannakse mängima mahe muusika ja tuuakse sulle kohalikku õlut, mis maksab 15 krooni pudel. Mujal maailmas lisatakse joogile ja söögile tavaliselt eraldi hind ka vaate eest. Goal nad seda veel tegema pole õppinud. Aga kui riik otsustab endale kuuluva rannajoone hotellidele müüa, siis on ilmselt odava söögi-joogiajastu lõpp, sest nelja- ja viietärni puhkekülades maksab samasugune õllepudel juba 40 krooni. Rummi saab kohalike hallatavatest rannabaaridest kätte 9-10 krooniga, hotellidest kaks-kolm korda kallimalt. Mereäärne ala on tõepoolest kohalike ärimeeste käes, kes on oma leidlikkuse tasemel kalli hotelli asemel püstitanud mõned telgikülad, kuhu osavamad on juurde ehitanud tubadesse isegi WC ja duši ning müüvad kogu seda majakest vaatega päikeseloojangule kõigest 10-20 dollarit öö. Seljakotirändurid just seda õnnist vaadet ja privaatsust otsivadki ning seni, kuni hinnad samal tasemel püsivad ja kohalikud rohkemat ei taha, on kõik hästi. Kliente jätkub neile alati. Kohalikel on kõik eluks vajalik olemas, nad ei püüagi saada rohkem ning on õnnelikud, pakkudes ajutiselt ehitatud bambusest toakesi eurooplastele, kes nende juurde ikka ja jälle tagasi tulevad. Kui nad hindu tõstaksid, hakkaks rahvas mugavamatesse palmisaludesse rajatavatesse hotellidesse ümber kolima ning sellest on nad suurepäraselt aru saanud. Universumiga üheks võib end mõelda igaüks, kes armastab jalutada soojal rannaliival päikeseloojangu ajal ning kus järgmine inimene on 100 meetri kaugusel. Ja see on planeedil Maa ja Indias, kus on tegelikult kõvasti üle miljardi elaniku. Goast kaugemale Loodushuvilistel tasub ette võtta retk Dudhsagari kose alla, kus enne kose alla jõudmist saab ahvipärdikuid banaanidega toita ja nendest pilti teha. Kosk, mis on 310 meetrit kõrge, on oma loodusliku basseiniga vägagi ligimeelitav. Vesi on karastav ja vees tuleb ära käia, seda enam, et see suplus pidavat õnne tooma. Kui juba nii kaugele on sõidetud, siis peaks ka linnuvaatlejate telklaagris ära käima, mis asub keset džunglit. Seda peab armas abielupaar, mees on kohalik, naine inglanna. Lõuna-India on küll veel kaugemal, aga seal on ainulaadne atraktsioon – sõit punutud paadiga. Need bambusest punutud paadid on India ühe rikkama osariigi, ookeaniäärse Kerala, trump. Kohalikku eluolu saab vaadelda laisalt, paadist väljumata. Põneva igapäevaeluga kaldapealsed külad asuvad mugavast tugitoolist ainult viie meetri kaugusel. Kui janutab, tuleb sõbralik, perfektselt inglise keelt rääkiv kohalik, ning avab pudeli. Paadil pakutakse maitsvalt valmistatud kohalikku toitu. Nagu näiteks hapukapsad kookosega (!). |
