Lõuna-Korea on riik, mis on oma majandusedu ja IT-toodangu ja autode poolest küll väga kuulus, kuid maast endast teavad eestlased siiski vähe. Pealinn Sõul, mis eestlastelegi medaleid kinkinud olümpialinnana tuttav peaks olema, asub maalilise Hani jõe orus. Linnale annabki ilme lai jõgi, palju on sihvakaid kõrghooneid, kuid hoolimata sellest on seal palju avarust ja õhku. Kesklinn ei jätnud küll mingit erilist elamust, ja nii kummaline kui see ka pole, oli sinna jõudmine ilma hea kaardita üsna keeruline. Ühest päevast Sõulis oli meile küllalt, seda enam, et peamine eesmärk oli siiski jalgrattamatk.Tulised maitseelamused Lõuna-Korea on pindalalt Eestist ligi kaks korda suurem, elanikke aga üle 50 miljoni, ning nagu meilgi, kiputakse ikka enam linnadesse. Suurlinnad koos eeslinnadega tunduvad lõputud, suurt osa Koreast katvates mägedes ja kohati ka rannikul on päris palju avarust, sest elanikke on tunduvalt vähem. Linnad polegi tavaliselt matkajate meelispaigad, kuid paar linnakest pakkusid meile siiski rohkem huvi. Üheks neist oli kunagine pealinn Gyöngju oma rikkaliku ajaloomälestiste valikuga. Samuti meeldis meile olümpiaregatilinn Pusan – vähemalt ilusate merelahtede ja kaldapealsete poolest. Koreas soovitati vaadata sealseid kuulsaid budistlikke templid, kuid paraku olid need kõige kuulsamad nende oma kodumaistest turistidest üleküllastunud ja tõelist hingust saime tunda vaid kõrgele mägedesse varjunud väikeses pühakojas. See oli pingutust väärt ettevõtmine, sest tempel oli tõesti kaunis! Toidud on Koreas vägagi erilised. Suur osa pakutust oli tuliselt piprane, kala ja muid mereande leidub väga suures valikus. Enamasti saab toiduks valmistatava vee-elaniku suurest akvaariumist ise välja valida ning siis tegutsevad sellega tagaruumides edasi juba meisterkokad. Kuid siit ka üks soovitus: kui valmistoitude fotosid aknal väljas ei ole, on toidu tellimine täielik loterii, sest Euroopas kõneldavate keeltega pole üldjuhul midagi peale hakata. Üks asi, mis mul kuidagi hinge mahtuda ei tahtnud, oli koeralihast road. Nägime ilusaid erinevatest tõugudest koeri elamas kitsastes puurides nagu küülikud. Nende saatus on aga ilmselt kurb... Turismimaana on Lõuna-Koreal veel palju arenguruumi, sest enamik infost on vaid kohalikus keeles ning ka teeviidad seetõttu sageli loetamatud. Maa tundub aga turvaline, inimesed abivalmid ja heatahtlikud ning kui valida rahulikuma liiklusega kõrvalteid, võib jalgrattal matka ette võtta küll. Rattaid palju, teid vähe Olime jõudnud oma reisi kõige oodatumasse riiki – Jaapanisse. Juba saabumise päeval nägime põllu kohal tiirutavat ja kemikaale pihustavat väikest raadio teel juhitavat helikopterit ning mõtlesime, et no on ikka tase, kuhu veel edasi minna saab. Paraku nägime hiljem vaid põldudel küürutavaid vanainimesi ja tavalisi traktoreid – seega oli asi imedest kaugel. Igapäevaelus avaldas kõige suuremat muljet hoopis Jaapani rongiliiklus. Plaanisime teha öösiti pikemaid rongisõite, et rongis magades hommikuks uude matkapiirkonda jõuda. Kuid paraku selgus, et rongid on nii kiired, et magamiseks õieti aega ei jäänudki. Shinkanseni nime kandva superekspressi kiirus ulatub 300 kilomeetrini tunnis, seda juhib arvuti ning kõik rongid püsivad minutilise täpsusega graafikus. Põhisuundades väljub tipptunnil kuni kümme 16-vagunilist ekspressi. Näiteks 366 kilomeetri kaugusel Nagoyast Tokyosse läbib rong vaid tunni ja neljakümne kahe minutiga, pileti hind umbes 660 krooni. Oleks meilgi selline rong, mis Tartust Tallinna vähem kui tunni ajaga viiks! Autoliiklus on Jaapanis seevastu aga problemaatiline. Ehitatud on küll hulk kiirteid, aga teemaksud on nii kõrged, et rasketransportki sageli mööda väiketeid ukerdab, see teeb Jaapanis raskeks ka rattasõidu. Jalgrattaid on Jaapanis uskumatult palju, aga sõidetakse peamiselt linnades. Kuid linnades puuduvad enamasti eraldi rattateed ning ratturid on surutud sõitma kitsastel kõnniteedel jalakäijate vahel. Ka maanteedel läks looduslike takistuste ilmnemisel tee kohati nii kitsaks, et rattaga autode kõrval sõites pidi olema päris trikimeister. Öeldu aga ei tähenda seda, et Jaapanisse rattamatkale minna ei tasuks. Ikka tasub, seda enam, et loodus on võrratu ja seda näeb just jalgrattal sõites kõige paremini. Teadupärast on kogu saareriik üpris mägine, siiski pole sõita väga raske, sest enamasti kulgesid teed piki orgusid, tõusud olid mõistlikud. Kombed ja tavad Kaugelt pisikesena tunduv Jaapan on ometi eripärade poolest suur ja väga vaheldusrikas maa. Kui aprilli lõpus võis lõunasaartel näiteks juba hernesaaki koristada, siis Hokkaidol, Sapporos oli veel lund ning puud raagus. Püüdsime seda vaheldusrikkust rohkem tundma õppida ja osalt rongidega liikudes saimegi päris palju näha. Käisime ära ka Jaapani Alpides ning lõpuks nägime ära Jaapani sümboli – Fuji mäe lumise tipu. Aga Jaapan kui iidse ajaloo ja traditsioonide maa? Ilmselgelt oleks kombestiku tundmaõppimine pikk protsess, sest enamasti teame vaid teatud eksootilisi märksõnu, nende sügavamat sisu tabamata.
> Loe edasi |
