Probleem polnud siiski lehmades. Asi oli vihmas, mis paneb heina sealkandis lopsakalt kasvama. Hoolimata sellest, et Tillamook jääb Vaikse ookeani rannikult kümme miili sisemaale, kannavad pilved sinna aastas ligi kahe meetri jagu sademeid. Sadu ja jahedust, hoolimata südasuvisest juulikuust, olime kahel eelmisel päeval Põhja-Californiast piki Oregoni rannikut USA loodenurka Washingtoni osariiki sõites juba küllaga tunda saanud. See oli, mis seal salata, ebameeldiv üllatus. Sest lootused olid sootuks vastupidised. Ookeani kaldal katavad mägesid tihedad metsad, nende vahelt pistavad nina välja kaljused neemetipud, millel plingivad rohkem kui saja-aastased majakad. Teisal kõrguvad mitmekümnemeetrised liivaluited või palistavad veepiiri hiiglaslikud kivimürakad. Paljud väikelinnad on säilitanud sajanditaguse atmosfääri, mida ei ole pea kuskil pääsenud rikkuma kiiskav-valged lukskuurordid, nii nagu neid kohtab meeletul hulgal diagonaalis Ameerika teises otsas, Floridas. Ööbimisase autos Mis aga kõige tähtsam – sealne ilu, mis on teinud Oregoni rannikust väidetavalt Ameerika ühe enam fotografeeritud piirkonna, on igaühele kättesaadav ja ligipääsetav. Vonklev kaherealine maantee kannab numbrit 101 ja viib piki enam kui 500 km pikkust kaldapealset kõikjale, mis oma silmaga nautimist väärib. Meie teise Oregoni-päeva lõpuks olimegi jõudnud Tillamooki, kust ameeriklased saatsid viimase ilmasõja ajal ookeani kohale diri˛aableid, et avastada neilt rünnakuplaane hauduvaid Jaapani allveelaevu. Üks angaar õhusõidukite hoidmiseks, 335 meetrit pikk ja 15 korrust kõrge, tõenäoliselt maailma suurim puitehitis, on tänini alles. Aga kui taevast katavad juba mitmendat päeva silmapiirini sünkhallid pilved ning nendega koos liiguvad külmavõitu õhuvood, tuletab oma ihu end rohkem meelde kui paljukiidetud ümbruskond. Nõnda siis teataski naine, et temale seiklusturismist aitab ja ta ei kavatse öösel ookeani kaldal enam külmetada, ning siunas, mis põrgu päralt pidi ta küll sõitma minuga taas Ameerikasse, et seal lõdiseda, samal ajal kui Eestis on kindlasti kaunis suveilm. Õnneks olime rentinud Chrysler Pacifica, hübriidi maasturist ja mahtuniversaalist. Lasin selle teise istmerea alla ning sättisin talle auto tagaotsa pika ja korraliku aseme. Tütargi oleks vabalt sinna kõrvale mahtunud, aga tema pole külmakartlike killast. Tema puges minuga telki. Hotellid oma steriilsuses ja motellid oma ühetaolisuses ei mahu suvepuhkustel minu plaanidesse. Nendes peatumine ei innusta pere ühistegevust. Vabas looduses ööbimine seevastu paneb toimetama ühtse meeskonnana: kes püstitab telki, kes pumpab täis madratseid, kes valmistab süüa. Oma osa jagub igaühele, mitte ainult sellele, kes hotellitoas telekapuldi enda kätte rabab. Hommikut olime tervitanud Oregoni kuulsatel liivadüünidel, Ameerika suurimail, mis laiemais kohtades ulatuvad kuni nelja kilomeetrini sisemaale ning kerkivad kohati pea saja meetri kõrguseni. Uduvihm, mis ei lubanud märgata isegi paarisaja meetri kaugusel kaldaservadel troonivaid majakaid, viimaks lakkas ja lasi juba kilomeetrite kauguselt silmata Oregoni kuulsaimat kaljumürakat, Haystack Rocki ehk Heinakuhja kivi. Ohtlikud voolud Suvitamine Vaikse ookeani ranniku nii põhjapoolses otsas on muidugi suhteline mõiste. Isegi kui peesitamine võib olla täitsa mõnus, siis vette eriti ei tõmba. Ka mu külmakartmatut tütart ei meelitanud. Üritasime sumbata läbi vee Heinakuhja kivini, mis teatmike andmeil on oma 72-meetrise kõrgusega maailma võimsamaid rannikumonoliite. Aga esiteks, kui vesi ulatus juba üle põlve, muutus see niivõrd külmaks, et lõikas luuni. Ja teiseks, ehkki lainetust õieti polnud, loksutasid loodusjõud kalda ääres vett nii kõvasti, et tekkis kartus – äkki viib see pinna jalge alt kadudes meid avaookeanile. Sedasi jäi meil vähemalt hiidkivil pesitsevate lindude rahu häirimata. Oregoni kaugeimas loodetipus, seal, kus Columbia jõgi, Mississippi järel Ameerika pikkuselt teine, suubub Vaiksesse ookeani, üllatas meid 10 000 elanikuga Astoria. USA vanim linn lääne pool Kaljumäestikku oli kui miniversioon imekaunist San Franciscost, kust olime sõitu alustanud. Järskude tänavatega mäenõlvu ehivad viktoriaanlikus stiilis eramud, mille vahele mahub rohkelt värskendavat rohelust. Üle kõige sirutab taeva poole kõrgeima mäe otsas ajaloostseenidega kaunistatud Astoria sammas, mille tippu viib 164 astmega keerdtrepp. Aga mis on inimese ehitatu võrreldes looduse looduga? Tühine! Linna külje all suubub Vaiksesse ookeani Columbia jõgi, suudme laius tervelt 8 kilomeetrit. Ent pole inimesele seegi takistuseks. Neli kümnendit tagasi valmis suudmest pisut ülesvoolu Astoria sild, pikkust 6,5 kilomeetrit. Sedamööda pääsesime Washingtoni, kõige loodepoolsemasse osariiki. Kuid maaliliselt mitmekesine rannik nagu Oregonis sai seal otsa. Aga vähemasti pööras ilm tuntavalt suvisemaks. Nii et saime kogu perega õhtuti taas julgelt telki ronida. |
