See tuli kõige paremini välja. Kui ma esimest korda kõrgust hüppasin, olin kuuene. Meil kodu juures oli kaks posti ja nende vahel latt, millest üle hüppasin. Isa veel tegi need postid, et poistel oleks tegevust ja põnev. 85 cm oli kõrgus, millest üle sain. Kas vanemad suunasid trenni või oli endal kange tahtmine?
Ma ei mäleta, et mul oleks olnud sel ajal kindlat teadmist, et tahan hirmsasti kõrgust hüpata. See oli lihtsalt üks asi, mida ma tegin. Proovisin teibaga üle lati hüpata. Võsu pioneerilaagris oli sport üks osa: pallivise, kaugushüpe, jooks, rahvastepall, jalgpall. Kõik ju tegid kõike.
Koolis olid spordipäevad. Käisin Rakvere 1. keskkoolis, seal oli spordiklass, kus kehalise kasvatuse tunde nädalas rohkem. Jagati VTK märke (Valmis Tööks ja Kaitseks – toim), see oli lapsele huvitav ja põnev, innustas, tekkis tahtmine pingutada ja midagi teha.
Piisas vaid märgist?
Jah, see oli täiesti piisav, et minna võistlusele ja proovida midagi hästi teha.
Millal sai hobist tõsisem trenn?
Siis, kui pärast üheksandat klassi läksin Tallinna spordiinternaatkooli. Selles oli Jaak Vettiku käsi mängus.
Nimelt pärast põhikooli hüppasin koolinoorte spartakiaadil hästi kolmikut. Sel ajal oli mul hirmus tahtmine minna merekooli, aga Vettik ütles, et mine ikka TSIKi ja tee sporti, kui noor oled ja võimalust on.
TSIKis oli treener Mart Liigand. Seal algas regulaarne treening.
Esimesel TSIKi-aastal tegin põhiliselt kolmikhüpet. Kevadel olid võistlused Rakveres ja hüppasin kõrgust 2.08, olin siis 17aastane. Pärast seda jäi kõrgushüpe minu alaks, seda enam käisid mu mõtted selles suunas, kuidas ikka kõrgemale hüpata.
Mida tähendab olla 100 protsenti spordile pühendunud?
Treeninguplaan on üks asi. Kui võimalust on, siis laagrites käia. 97 kevadel olin pea kaks kuud Ameerikas, siis järgnes võistlushooaeg. Sõitmist oli suhteliselt palju, võistlused olid erinevates kohtades, sel ajal sai juba Euroopas ka ringi käia.
Põhieesmärk oli valmistuda 2000. aasta Sidney olümpiaks, kuid suure võistlemise ja trennitegemise peale jäi põlv valusaks ja hakkas treenimist segama. Ei osanud õigel ajal puhata ja hoogu maha võtta.
Tuli läbi teha põlveoperatsioon. Sai küll kõvasti trenni teha ja füüsilised näitajad olid paremad kui enne, aga põlv ei taastunud nii hästi, et oleks saanud kõrgust hüpata - hüppasin siis kaks meetrit, aga see mind ei rahuldanud. Olümpiale jäi minemata. Loobusin spordist.
Elus tuli võtta uus siht.
Jah, asusin Tallinnasse tööle. Pärast tehnikaülikooli olen olnud seotud arvutitega. Baltic Computers Systems oli firma, kuhu sügisel 99 tööle läksin.
Praegu töötan firmas GoodMark, kus müüme medaleid ja
karikaid ning valmistame spordiauhindu. Graveerimine on minu põhitöö. Tänapäeval
on graveerimismasinad ja arvutiga tuleb pildid-tekstid valmis teha. Osaliselt arvuti peal töö, kuid ka iseendal on loomingulist tööd.
Jälgite praeguseid kergejõustiklasi, kas näete kedagi, kes võiks ületada teie kõrgushüpperekordi?
Ega hetkel ei näe. Marko Aleksejevil, kellega omal ajal koos trenni tegime, nagu oleks šanss olnud. Hüppas 2.28, oli üsna lähedal. Aga eks tal tuleb vanust juurde, ja kui mingi koht ei ole päris terve, siis on keeruline, aga küll mitte võimatu.
Päris noortest ei ole praegu näha kedagi, aga see võib
tulla väga järsku, nii et ei saa öelda, nagu sellist inimest poleks. Ise
hüppasin ka 2.15 ja vahel 2.20, aga sel päeval (5. juuni 1996 - toim) hüppasin
Rakveres 2.30. Nii et kõik on võimalik.
Loe kogu intervjuud ajalehest Virumaa Teataja.
