Majandusteadlase, erakonna Eestimaa Rohelised liikme Paul Tammerti väitel pole Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare idee, mille järgi peaks riik aitama laenudega raskustesse sattunud inimesi, võimalik, kuna majanduslik reaalsus ei kanna seda välja.

Elitaristlik majanduspoliitika

Elitaristliku majanduspoliitika eesmärk on koguda kokku rumala rahva kätte kogunenud rikkus, sest vaid eliidil on õigus nautida heaolu ja valitseda rikkusi. Selle saavutamiseks rakendatakse tavalist looduslikku aastaaegade tsüklit. Kevadel külvatakse vili - langetatakse laenuintressid ja jagatakse odavat raha lahkelt igale soovijale. Suvel vili küpseb – laenatud rahaga ostab rahvas kaupu, kusjuures eriti hea on, kui raha investeeritakse (kinnis)varasse. Sügisel on aeg koristada vili – tõsta intresse ja korjata kokku laenudest tekkinud vara neilt, kes raskustesse satuvad. Sama eesmärgi saavutamiseks sobivad veelgi paremini hasartmänge korraldavad kasiinod või sms-laenud.

See, et rumalad jäävad kõigest ilma, ongi eesmärk, sest elitaarne loogika lähtub arusaamast, et vaid vaesed inimesed on head töötegijad. Tõsi, selles osas, kui vaeseks tuleb lihtrahvas teha, pole eliidi hulgas üksmeelt, mistõttu lõpplahendused varieeruvad orjuse ja võlakoorma all ägava väikekodanlase staatuse vahel.

Individualistlik majanduspoliitika

Individualistlik ühiskond väärtustab üle kõige iga isiku vabadust, mistõttu igaüks on vaba tegema, mis tal pähe tuleb (eeldusel, et see ei kahjusta kaaskodanikke). Kuna individualistlikus ühiskonnas sõltub iga isiku heaolu vaid temast endast, püüab igaüks midagi ette võtta, et oma heaolu parandada. Igaüks püüab müüa kaupu, teenuseid, ideid või kas või iseennast. Selline tegevus eeldab head haridust, ning ressursside sealhulgas ka laenuraha kättesaadavust. Kui palju keegi laenab, on igaühe isiklik otsus, kuid seejuures peab igaüks ka oma kohustusi kandma lõpuni ise.

Individualistliku ühiskonna arenguvõime on uskumatu, kuid igal asjal on oma hind ja selle progressi eest maksavad need, kes hävivad turul halva õnne või oma rumaluse tõttu. Tõsi, võrreldes teiste siin kirjeldatud valitsuskultuuridega, on see hind ühiskonna seisukohalt tühine, kuid kaotaja jaoks pole see lohutus.

Kogukondlik majanduspoliitika

Kogukondliku ühiskonna eesmärk on võrdsus ning harmoonia ühiskonnas ja igas inimeses. Kogukondlik majanduspoliitika teenib kogukonna kui terviku heaolu ja jätkusuutlikkuse eesmärki. Seetõttu püüab kogukond elimineerida kõik võimalikud ohud, mis võivad selle kandevõimet ohustada. Ohjeldamatud tarbimislaenud, rääkimata sms-laenudest, kasiinodest, ohjeldamatust alkoholi jm meelemürkide tarbimisest on asjad, mis kindlasti ohustavad kogukonda. Oma vara kaotanud ja meeleheitel inimesed ei suuda enam osaleda kogukonna loovas töös ning nad muutuvad teistele koormaks. Kuna «igal vallal on kohustus ülal pidada oma kerjuseid ja sante», siis on kogukonnal õigus piirata inimeste tegevusvabadust, et nad ei muutuks kogukonnale selliseks koormaks, mida kogukond enam kanda ei suuda. Vabaduste piiramise hinnaga suudab kogukond kanda oma kaaskondsete aitamise kohustust.

Tõsi, kuna kogukondlik ühiskond püüab elimineerida igasuguseid muutusi, siis satub ta raskustesse, kui toimuvad suured muutused keskkonnas või ta kasvab üle keskkonna kandevõime piiri.

Nõrk koht Savisaare plaanis

Savisaare ettepanek, aidata võetud laenude tõttu raskustesse sattunud inimesi, on klassikaline näide sellest, kuidas üritatakse ühendada individualistlikku ärivabadust (õigust võtta piiramatult laene) ja kogukondlikku vastutust (kogukond peab aitama hätta sattunud kogukonna liiget). Põhjus, miks see ei õnnestu, on väga lihtne - majanduslik reaalsus ei kanna seda välja.

Savisaare demagoogia on seejuures tähelepanuväärne. Igal lugejal on üllaid tundeid ning üleskutse, et hädasolijat peab aitama riik, tundub olevat igati suuremeelne (sest see ei puuduta lugejat). Loomulikult peaks see ettepanek tekitama positiivseid tundeid ka Savisaare suhtes ning negatiivseid praeguste riigijuhtide suhtes.

Kuid asendame nüüd selles üleskutses sõna «riik» sõnaga «maksumaksja» või «kogukond», sest riik koosneb ju meist endist. Kas Savisaare üleskutse, et maksumaksjad peaksid abistama tarbimislaenudega hätta sattunud kaaskodanikke, kõlab seksikalt? Kui paljud eestimaalased on valmis tormama appi hätta sattunud kaaskodanikele, kes alles eile uhkeldasid oma kinnisvaraga? Või neile, kes mõtlematult kodu tagatisel tarbimislaenu võtsid, et palmi all puhata või uhke tehnikaga eputada? Või neid, kes hoolimatult Lexuse või BMW-ga mööda kihutades ta poriga üle pritsisid?