Artikkel ilmus Postimehe lisaväljaandes Otsustaja.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Kotermann
Küllap igal asjal oli oma põhjus ja vaevalt nad asjata riske võtsid.
Margus
Njaa...
Ime et te eluga pääsesite... Te poleks olnud esimene ega viimane jaht kes teadmata kadunu...
|
|
Saabus palava ja tuulevaikse päeva õhtu. Valmistusime pimeda aja saabumiseks
teadmata, kui pimedaks öö tegelikult muutub. Vaatasime kaardil üle teekonna, mis
tuli sel ööl läbida. Kuna aeg surus halastamatult takka, siis kiirustasime, et
jõuda õigeks ajaks St Malo’sse, kuhu regatist osavõtjad kogunesid.
Kandsime nii suuri purjeid kui ilm lubas ja lugesime pidevalt sihtsadamasse
jõudmiseni jäänud miile. Kuulasime raadiost, mida lubavad ilmaennustused ja
pidasime vahti, nagu merel peab. Viimane ilmaennustus lubas ilusat ilma ja õrna
tuult, looduse märgid aga hakkasid juba pärastlõunast kuulutama äikese
saabumist.
Pime öö muutus veel pimedamaks süsimustade äikesepilvede all. Meie tubli
viieliikmeline meeskond oli jagatud kahte vahti, mis kestis nii päeval kui ka
öösel kuus tundi. Meil on purjekal kombeks pidada laeva logiraamatut ning
märkida igal täistunnil merekaardile oma asukoht punktikesega. Nii joonistuvad
kaardil punktide read, mis näitavad hoovuste mõju ning aitavad kiirelt
otsustada, milline manööver tuleks teha, kui tuul järsult suuna muudab.
Purjetasime tiheda laevaliiklusega aladel, kus on ohtlikke looduslikke
takistusi ning jahti nügiv hoovus, mille kiirus võib olla võrdne jahi kiirusega.
Kogenud meremees teeb juba ette tegevusplaani juhuks, kui tormise äikesepilve
all hakkab tuul tegema vingerpusse.
Siiani olime vaevelnud tuulevaikuses ning põristanud mootorit,
päikeseloojangul tugevnev tuul lubas tõsta masti maksimaalpurjed. Äike saabus
koos pimedusega, kuulutades kohalejõudmist ägeda paugutamisega.
Pimedas öös saab otsustada, kes ja kus merel liigub selle järgi, milliseid
laevatulesid on näha. Äike tõmbas vihmakardina ette tihedalt laevatulesid täis
horisondile, tugevnev tuul lisas tunduvalt hoogu. Soovisime kasutada igat
soodsat tuuleiili ning olime ikka veel täisgroodi ja maksimaalse genoaga. Soodne
taganttuul paisutas purjeid, pannes meid müstilise sahinaga pilkases pimeduses
tormama mööda veel siledat merepinda vastu tundmatusele, sest näha polnud
midagi.
Roolimees peab sellises olukorras tähelepanelikult liikuma oma kursil, et
mitte päris «ära eksida». Ootamatult sähvatasid kusagil kõrval äikeseniidid.
Selline ongi klassikaline äike merel, kui taeva pimedusest säriseb mere
sügavikku viis, kuus ja enamgi välgunoolt. Hetkeks, vaid hetkeks tõi
välgusähvatus esile suurte laevade siluetid, mõned neist nii kaugel, kuid mõned
ootamatult lähedal. Tuul aina tugevnes, pannes jahi ägama ja lendama lainete
kohal aina suurema kiirusega.
Olime jälle pimeduses, orienteerudes vaid kompassi punakas valguses
helklevatele numbritele ja satelliitnavigatsiooni rohelisele ekraanisilmale.
Vahimadrus märkis meie koordinaate kaardile üha lühema intervalliga. Tormasime
edasi laevade tihedasse liiklusesse, olles valmis kiirelt purjeid ümber seadma.
Kokkupõrgete vältimiseks peab iga laev järgima teatud kursse piirkonnas, kus
sajad ja sajad laevad pikkades lõpututes rivides piiratud merealal liiguvad.
Meremeestele tuttaval 16. kanalil raadios kostsid vahel asjalikud ja
sõbralikud, vahel pisut emotsionaalsed kommentaarid selle kohta, kes ja kuidas
oma lahknevusi korraldab. Meie olukorra muutis keeruliseks see, et äikesepilve
all teadagi muutub tuule suund 180 kraadi. See tähendab, et peame ümber seadma
purjeid ning siis, kui tuul meie liikumisele otse vastu keerab, vastutuules
pisemate vastu vahetama. Seega siis eelneva otsekursi asemel siksakis liikuma
hakkama.
Oh neid suurte laevade tüürimeeste kommentaare purjetajate kohta, kui hakkame
järsku piiratud liikumiskanalis siia-sinna traageldama. Loodetavasti nad näevad
meid oma radariekraanidel – just selleks on masti keskosas võimas
radarireflektor. Tuul sundiski meid groodi kiiresti alla võtma ning kaalusime
juba esipurje vahetamist. Muutuksime purjevahetuse ajaks juhitamatuks, aga seda
ei tohi lasta juhtuda. Ehk laevadelt nähakse meid, sest meie näeme vaid
pimedust.
Kõu mürises nii, et siinsamas kõrval olevate suurte laevade mootorite müra
polnud kuuldagi, kui sajad üüratult suured laevad olid suundumas kitsasse
kanalisse Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Purjed on pingul nagu meie närvidki,
naksuvad soodid, taskulambi vihk haarab vaatevälja mastitopis oleva tuuleanduri.
Vihm sadas alla Inglise ja Prantsuse rannikul, muutes need nähtamatuks, kuid
meie tekile langes vaid üks, aga see-eest ülisuur vihmapiisk.
Sähvivate välkude põgusas valguses olime sunnitud nii kiiresti kui võimalik
pautima ja tõmbama krüssuks sisse esikolmnurga. Meie jahi tuulest sunnitud
kursimuutus pani meile järgnenud laevad manööverdama, üks möödus paremalt ja
teine vasakult pealttuule väga lähedalt, varjates paariks hetkeks kogu tuule.
Olime siiani laevade ühtlases voolus, aga nüüd liigume vastutuules teatud nurga
all, tehes iga paarikümne minuti järel paute.
> Loe edasi |
