Kinnisvara

Loobu ja Läsna külas elab suvel hulga loome- ja muidu tuntud inimesi. Ja mitte ainult suvel. Eksib see, kes peab neid kõiki pelgalt tallinlastest suvitajateks.

Muusikutepaar Anneli ja Vello Mäeots on aastate jooksul hakanud ennast juba kohalikena tundma. Metsa peitunud maakodu tõmbab Ellerheina koori dirigenti Annelid ja endist RAMi laulumeest Vellot vääramatu jõuga pealinna kividelt ära igal vabal hetkel, kirjutab Virumaa Teataja.

VIIMASED KOMMENTAARID rch Mitte üksi  muusikuid. Igasugune  loomeprotsess vajab  nii emotsioone kui ka  ratsionaalset  mõtlemist. ... Teised kommentaarid

Vahel mõõdavad nende auto rattad mitu korda nädalas maakodu ja pealinna vahet.

Nihkus edasi ka meie enne jaani kokkulepitud kohtumine. Sest Mäeotsadel tuli jälle autole hääled sisse lüüa: Vello Mäeots kutsuti ootamatult pealinna seoses Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäeva tähistamise kavaga, Tallinna muusikakeskkoolis õpetav Anneli läks aga sealsele lõpuaktusele.

Aga lõpuks jõuame kohale. Külatee viib mööda Kuusekännu ratsatalu koplist ja pöörab siis põlismetsa vahele. Väheke puude varjus sõitu ja avaneb päikseline lagendik künkal vanade õunapuude varjus seisva eaka palkmajaga.

Tundub, et elu on talus säilitanud kunagise ilme. Vaid omaaegse laastukatuse asemel seisab juba paar aastakümmet hallikstõmbunud eterniit, aga seegi materjal on loodusega kooskõla saavutanud.

Kibuvits ja tokkroosid

Väike hirm, et kuidas tuntud muusikainimesed ajakirjanikest segajaid vastu võtavad, kaob tasapisi.

Perenaine on kohvi keetnud ja võileibu valmistanud.

Euroremonti ja superaiakujundust pole pererahvas siin kunagi mõelnud teha. Vaid vana vooder võeti majal pealt, et palgid lagedale tuua. Katustki pole olnud veel vaja uuendada.

«Tulge vaadake ka sissepoole,» kutsub Anneli Mäeots, «kõik on siin nii, kuis oli, isegi vanad tapeedid on seintel.»

Siseneja astub üle kõrge lävepaku. Tubades on veel alles vana talumööbel, auväärsetel laudadel linad peal. Pilku tõmbab väärikas puhvetkapp, perenaine kahetseb vaid, et see on üle lakitud. Köögis pingil seisab nii kui muiste veepang.

«Pump kaevu jaoks on meil küll olemas, aga jõuab ka ämbriga tuppa tuua,» ei tee tuntud dirigent arhailisevõitu kohustusest probleemi.

Ukse kõrval maja seina veeres kasvavad tokkroosid. Õueservas õitseb valge kibuvits. Sauna taga tiigivees peegelduvad suvepäikeses puud.

«Mulle meeldib tiigis hommikuti ujumas käia,» tunnistab majaperenaine. Vees pidi ta käima hilissügiseni välja. Naine meenutab, kuidas RAMi mehed kinni kasvama hakanud veekogu ühel aastal ära puhastasid. Vedasid ämbriga kogu sodi tiigist välja.

Aidaseinal ripub vana aja tööriistu, hoones saab praegu varju auto. Agaralt sõeluvad sisse-välja pääsukesed, kelle jaoks ukse sisse auk lõigatud.

Linnamelust puutumata elu veereb siin metsa keskel rahulikult ja võimaldab osa saada aastaaegade vaheldumisest looduses.

On suvi, tuleb õuest ja teeveerest heina niita. Saabub talv, on vaja lund rookida. Vello Mäeotsal on vikatki oma käe järgi sätitud, tera kindlalt varre külge kinnitatud.

Meele järele paistab majaperemehele olevat uue aja asjadest plastreha, kuigi puupulkadega eksemplar on samuti olemas.

Kunagi Vene ajal kasvatati siin ka kartulit, aga nagu paljudel teistelgi, ei tasunud mugulaviljelus end ära ja sellest loobuti.

Hobused maastikuarhitektiks

Kui pilk elumaja juurest üle hobustekopli kaugemale suunata, näeb ilusat võpsikust puhast metsaserva. Kirvest ja saagi peab pere meespool tihti käes hoidma. Aga maastikku kujundavad ka Kuusekännu ratsatalu hobused, keda suviti siin koplis hoitakse. Mõnikord pidid Mäeotsad öösiti kuulma suksude kappamist koplis.

Kuusekännu ratsatalu peremees Indrek Laisaar tunneb Mäeotsasid ammu. «Mängisin lapsena nende poja Kristjaniga,» meenutab ta. «No meie hobused ongi vahepeal nende hobused, kui nad seal koplis on,» lisab Indrek Laisaar. Tegelikult peab ta Mäeotsade kodu üle ka naabrivalvet. Vahel, kui ilm külmaks läheb ja hõivatud muusikuist majaomanikud pealinnast kohe maale ei jõua, päästab Indrek Laisaar nende potililled külma käest.

Anneli Mäeots võib kõnelda sellestki, kuidas ta Läsna rahvamajas tüdrukud laulma pani. Esineti vabariigi aastapäeval ja naistepäeval. Ja ei laulnud mitte ainult tüdrukud, kaasa lõid mehedki. Laulumehed Vello Mäeots ja Kalju Oomer esinesid estraadiduona.

Mäeotsade pere ongi läbi ja lõhki muusikute pere. Tütar Ingrid Kõrvits tegutseb nagu emagi Ellerheina dirigendina, poeg Kristjan aga mängib ERSOs löökpille ja teeb muusikat ka bändis. Kristjan toimetab edasi Vello Mäeotsa isakodus Jõgevamaal Torma vallas. Sealgi löövad Mäeots ja teised Tallinnasse elama siirdunud endised tormalased kohalikus kultuurielus kaasa. Antakse välja kodukandi elust kõnelevat almanahhi.

Järgmisel päeval seisabki Mäeotsadel ees sõit Tormasse surnuaiapühale. Sealsel kalmistul puhkab Mäeotsa suguselts.