|
Nii
tõdesid riigikogu muinsuskaitse ühenduse liikmed eesotsas esimees
Trivimi Velliste ja aseesimees Mark Soosaarega, kes vaatasid hiljuti
oma silmaga üle nii Lääne- kui Viljandimaa ning Pärnumaa kõige
kriitilisemas olukorras ja probleemsemad mälestised, mille puhul oleks
vaja riigi sekkumist. Nad edastasid järeldused kultuuriminister Laine
Jänesele, kirjutab Pärnu Postimees.
«Edasi on pall valitsuse käes,» ütleb Soosaar. Lisades,
et riigieelarvet koostades on vaja oluliselt suurendada toetusi
mälestiste omanikele. Eriti nende ehitiste päästmiseks, mis järgmist
talve üle ei ela. Omaniku võimetus jätab jälje «Meie
omalt poolt siin, riigikogus, peame hakkama seadusi üle vaatama, sest
nagu avalduse lõpuski on öeldud, on seadustes palju tühimikke,»
selgitab Soosaar. Tema arvates on aeg fookusesse võtta meie ainulaadne
talupojaarhitektuur kui eesti ehituskunsti unikaalseim osa. «Oleme
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kultuuriinimestega nõu pidanud ja tahame
korraldada suve lõpus ühe tõsise nõupidamise koos teiste erakondade
kultuurirahvaga teemal «Kultuuripärandi kaitse Eestis». Peame nõu, kas
mitte lisada põhiseadusesse mõni selleteemaline paragrahv,» räägib
Soosaar. «Vaja on pööret kultuuripärandi kaitsmisel,» väidab
Soosaar. Selgitades öeldut sellega, et mälestiste omanikel on kaelas
piirangud ja kohustused, need ei ole tasakaalus riigi ja omavalitsuste
pakutavate toetuste või soodustustega, mis õigupoolest puuduvad. Üks
soodustusi võiks olla alandatud maamaks või sellest vabastamine. «Pigem on enamikul juhtudel tegemist omaniku reaalse võimetusega kaitsekohustuse tingimusi täita,» lausub Soosaar. «Täiesti nõus,» ütleb 1802.-1803. aastal ehitatud Voltveti kõrtsihoone omaniku esindaja Tiit Toomepre. Toompere
on Pärnumaa teistest muinuskaitsealuste ehitiste haldajatest mõnevõrra
paremas seisus, sest märtsivalimiste eel eraldas parlament raha
Voltveti mõisaansamblisse kuulunud Baltimaade pikima kõrtsihoone katuse
parandamiseks. Suve hakul pole tööst Uulu-Valga maantee ääres
märkigi, kuid Toomepere jutu järgi on tal projekt muinsuskaitseametis
kooskõlastamisel. Seejärel tuleb võtta töötegijatelt hinnapakkumised ja
parimal juhul enne talve on hoone uue vettpidava katuse all. «Aga
tarvis on uut raha, et edasi teha,» tunnistab Toompere. Ta ei näe
Soosaare ettepanekus alandada või vabastada muinsusmälestiste omanikud
näiteks maamaksust erilist mõtet. Palju olulisemad on muinsuskaitse
kompetentne abi ja riigi toetus. Samal seisukohal on 1797. aastal
ehitatud Varbla mõisa häärberi omanik Renè Kask, kes on kuulnud hoone
katuse vahetamiseks muinsuskaitseameti Pärnumaa kahe vaneminspektori
lubadusi, kuid mõlemad mehed on sõnu süües ametist läinud. «Puidumees
olen ise, suudan seda tööd teha, ja katusel olen kelbakohti lappinud,
aga väljaehitiste kohad on mädanenud ja uue katuse panek käib üle jõu,
seda pinda on üle seitsmesaja ruudu,» kõneleb Kask, kes peab hoones
omaloodud Varbla muuseumi. Kase jutu järgi on häärberil
eterniitkatuse all säilinud Eesti-aegne sindlikatus ja selle all
mõisaaegne laudkatus, kuid omaniku soov on taastada seal esialgne
punane savikivikatus. Ühe käega nõuda, teisega anda «Riik
on panustanud palju looduskaitsesse, keskkonnateenistuste,
keskkonnainspektsiooni ja riiklike looduskaitsekeskuste liinis töötab
igas maakonnas sadakond inimest, kultuuripärandi kaitsel aga vaevalt
üks-kaks inimest,» toob Soosaar võrdluse. Soosaare arvates
tuleb luua üleriigiline ja toimiv kultuuripärandi kaitse süsteem ning
tasub kaaluda selle süsteemi ühendamist näiteks Hollandi eeskujul
loodava riigiarhitekti institutsiooni koosseisu. «Riik peab
hakkama toimima kultuuripärandi kaitsmisel oluliselt resoluutsemalt,
ühe käega on vaja nõuda üsna karmilt kaitsekohustuste täitmist, teise
käega aga ulatada rahalist toetust,» selgitab Soosaar. Riigikogu
muinsuskaitse ühenduse avalduses soovitavad selle liikmed
kultuuriministeeriumil ja muinsuskaitseametil kaaluda meetodit, kus
mälestiste remondil piirdutakse vastava tegevusloaga spetsialisti
juhendamisega. See võimaldaks omanikul ja tema kutsutud talgulistel osaleda remonditöödel, samal ajal on tagatud töö nõuetekohane tase. Soosaar on kultuuriministriga rääkinud uute kandidaatide esitamisest UNESCO World Heritage’i nimekirja. Eestist on sellesse väärikasse nimistusse pääsenud ainult Tallinna vanalinn ning mittemateriaalne Struve meridiaan. «Viimast
ei ähvarda tuli, vesi ega tuul, aga meil on väga tõsiselt ohustatud
mälestisi, mis väärivad inimkonna kultuuripärandi nimekirja võtmist,
olgu need siis Ruhnu vana puukirik või Pärnu Rannapark koos seal
peituvate kahekümnenda sajandi unikaalsete lossidega,» kinnitab Soosaar. Mainitud avalduses on ettepanek kaaluda Pärnu kuurordi esitamist UNESCO maailmapärandi nimekirja.
|
