Jõudes lennujaamast Manhattanile, heitis Hekkonens end pikemalt mõtlemata suurlinnaelu lainetesse. «Viskasin pakid korterisse maha ja läksin nurgatagusesse baari dringile. Peatselt helistas Eestist pärit sõbranna, kes elab juba aastaid New Yorgis, ja kutsus mind kunstinäituse avamisele. Sealt alates möödusid päevad intensiivselt,» meenutab Hekkonens. Broadway teatri, Wall Streeti, Empire State Buildingu ja teiste «turismihulluste» avastamisel võitles ta jet lag’i ehk ajavahestressiga. «Elasin nagu vati sees. Vaevas suur väsimus ja energiapuudus,» kirjeldab mees enesetunnet. Broadwayl vaatas Hekkonens muusikali «Ooperifantoom». Sama etendus peaks jõudma aasta lõpus ka Eestisse. Vaatemäng jättis Hekkonensile supermulje.

Edasi vedasid kohalikud sõbrad eestlase kohtadesse, millest reisijuhid vaikivad, näiteks tillukesse kõrtsi Joe’s Pub. «Väikesed lauad, tellitakse sööki ja jooki, õhtu jooksul esinevad mitmed alternatiivmuusikabändid, kes suhtlevad vahetult publikuga. Väga emotsionaalne ja kihvt aura,» jutustab Hekkonens. Veelgi õdusam meeleolu hõljus ühes hämarsuitsuses džässiurkas. «Laval olid pianist, kontrabassimängija ja laulja, kes nägi välja nagu friik, aga laulis nagu jumal. Keegi ei rabele ega mõtle sellele, kuidas ta välja näeb või kui edukas on.»

600-kroonine pasta

Hekkonens käis koos sõpradega ka lahedates ööklubides, mis ei ole kuhjas nagu Londonis või Pariisis, vaid laiali üle terve Manhattani. Üks ruumikamaid, mida Hekkonens külastas, oli 2000–3000 inimest mahutav Hiro.

Pühapäevahommikuti on ameeriklastel kombeks süüa hilist hommikueinet-varajast lõunasööki ehk brunchi. «Sõbrad tulevad kokku. Enamjaolt on kõigil eelmisest õhtust väike peavalu. Muljetatakse, juuakse Mimosat, mis on kokteil vahuveinist ja viljalihaga apelsinimahlast, süüakse kooki või omletti. Brunch võib sujuvalt üle minna ka järgmiseks peoks.»

Kuigi kaardi peal tunduvad vahemaad Manhattanil kiviga visata, see nii ei ole. Õnneks on taksosõit odav ja täis üllatusi. «Sõitsin taksoga Upper West Side`ilt East Village`isse, aga ei vaadanud, palju mul sularaha oli. Poole tee peal nägin, et mul on järel vaid kümme dollarit. Ütlesin seda taksojuhile ja palusin end maha lasta, kuid ta viskas mu ikkagi kohale. Võib-olla oli see õnnelik juhus, aga usun, et samuti oleks käitunud iga kolmas taksojuht.»

Esimene hinnašokk tabas Hekkonensi peenes restoranis Butter Dinner, kus prae eest küsiti Eesti rahas ligi 1000 krooni. Ka Miami peatänava restoranis mindi hinnaga alt. Alguses toodi lauda Mojitod, suured nagu vaasid, pärast pakuti päevapastat mereandidega. Hinna kohta unustas seltskond pärida. Hiljem selgus, et pasta maksis 600 krooni. Autorent, bensiin (kaheksa krooni liiter) ja riided olid see-eest soodsad.

Prouad sulejopedes

Florida poolsaare tipus peatuti Everglades`i rahvuspargis. «Everglades on suur soine peaaegu puutumatu ala, kus elab palju linde, alligaatoreid, krokodille, usse ja madusid. Jalutuskäigul usse ei näinud, aga meile räägiti, et nad võivad vabalt puu otsast pähe kukkuda. Mul oli igaks juhuks toigas käes, oleks sellega vajadusel kohe virutanud. Kord sõitsin rattaga üle rästiku. Rästik ei ehmatanud pooltki nii palju kui mina.»

Hoolimata sellest, et Miamis oli sooja

20-25 kraadi, vaadati eestlasi imestusega, kui nad end liivarannale peesitama sättisid. Kohalikel oli talv – peened prouad kabriolettides kandsid sulejopesid.

Võttes suuna Miamist Ameerika kõige lõunapoolsemasse punkti Key Westi, jäädi öömaja leidmisega hilja peale. Seda suurem oli üllatus, kui juhuslikult valitud hotellist üle tee seisis liaanidesse uppunud Ernest Hemingway kodumuuseum. Umbes 120 kilomeetri kaugusel Key Westist asub Kuuba, kuid Key Westiski on silmatorkav kuubalaste kogukond. Päevitunud ja kortsuliste Kuuba mammide käest ostis Hekkonens käsitsi valmistatud sigareid ja sigarillosid.