lahendusega rõõmsavärvilise korteri kõnekamateks kujunduselementideks on põnevad kellad – läbilõige disainer Leonardo Meigase loomingust.

Kulgemine ajateljel, minutite ja merelainete rütmika on Leonardo Meigast paelunud oma paarkümmend aastat, avaldudes nii tema loomingus kui ka kui kodu kujunduses.

Korteri praeguse võluva ilme taga on põhjalik remont, mille hakatuseks tegid ehitusmehed platsi puhtaks. Nüüd kõneleb modernse moega korteris maja vanusest osalt välja jäetud ehe, 1953-54 laotud tellissein. Igas ruumis vastandub valgetele pindadele üks erksavärviline. Elutoas on sein punane ja kaares. «Kaarjad ja lainjad jooned on mulle iseloomulikud. Mehele peavadki meeldima naiselikud kurvid,» tõdeb Meigas. Tegelikult lahendas ta niimoodi ökonoomselt vannitoa planeeringu, tänu millele mahub sinna nüüd kõik vajalik.

64-ruutmeetrises korteris avanevad elutoast ühele poole köök ja kabinet, teisele poole jääb magamistuba. «Mina eelistan valida mööblit Eesti tootjatelt,» lausub kogenud disainer. «Köögikapid, diivan, voodi, riiulid ja lauad – kõik on tehtud meie väikefirmades.»

Ilmekad detailid

Esmapilgul on väga raske öelda, mis loob selles korteris õdusa õhustiku. Kindlasti on oma osa selles valkja tooniga õlitatud puupõrandal, aga ka seintele riputatud piltidel, perefotodel, mälestusesemetel.

Elutoa aknalaul hoiab mees arhitektist isalt päritud kivikuuli, mille Voldemar Meigas päästis roomikurataste alt sõjajärgsetel Tallinna taastamistöödel Kiek in de Köki juures.

Praegu kavandab Leonardo koos kolleeg Ivari Männiga samale tornile uut sisekujundust. «Püüame suurimat Põhjamaades säilinud suurtükitorni sisustada väärikal kombel. Selle muuseumi praegune kujundus on juba 40 aastat vana,» nendib disainer.

Oma kabinetis hoiab ta üht lampi, osakest Vabaduse väljaku suurejoonelisest millenniumiprojektist «Aeg», mille autor ta oli. «See oli enneolematu ja pärasttulematu, sest enam ei võta mitte keegi nii kallist tööd ette,» arutleb Meigas aastatuhande vahetuse pilti näidates. Tõsi küll, osa seal rakendatud ajasammastest kavandab ta paigutada Kiek in de Kökki ja bastionikäike ühendavasse ajatunnelisse, mis sümboolselt ühendab minevikku ja tulevikku.

«Õppisin toonases ERKIs disainikateedris. Saime sealt muu hulgas kaasa puutööoskused ja naudingutunde oma käega tehtud asjast,» märgib mees.

Elutoa omanäolise põrandalambi disainimisel kasutas Meigas päevinäinud fotostatiivi. Lasi metallitöömeestel selle nikeldatud osi poleerida, värvis statiivi puidust jalad mustaks, pani valge kupli peale ning sai ainulaadse valgusti.

Kellad, merejäljed ja pilved

Igas toas on mitu ajanäitajat, üks huvitavama disainiga kui teine. «Mul on olnud kolm autorinäitust kelladest,» sõnab Meigas. «Kaks esimest neist – «Aja vaated» – toimusid 1989 ja 1991, mil iga päev miski muutus või pöördus. Kasutasin siis kõikvõimalikke materjale, näiteks roostevabasid torusid, mida tänapäeval enam «pooliku» eest kusagilt laoplatsilt kätte ei saa,» meenutab ta. «Katsetasin, nagu öeldakse, täie lõõtsaga nii keraamikat, metalli, klaasi, puitu jm. Elasin neis kellades välja eri materjalide avastamise rõõmu.»

Tema viimastel aastatel loodud merelaineist inspireeritud keraamikasari lainete jäljest merepõhjas on väga hinnatud. Mitu suve askeldas disainer kipsikottidega rannas, talletamaks looduse kuuldamatut üminat, nüüd on need jäädvustused realiseerinud keraamikatehase Klar sarjas «Meri». Ühe lainejälje on aga Leonardo toonud koju. Pannoo esikuseinal on kaunis mälestus neist otsinguist.

Magamistoas vastandub valgele sinine toon, mis pidi soodustama sügavat und ja head väljapuhkamist. Keset sinist seina on disainer paigutanud suuremõõtmelise foto pilvisest taevast, mille ta ükskord lennukiaknast Itaalia kohal olles pildistas.

Leonardo Meigas, kes on ka geobioloog Rein Weberi õpilane, teab, kuidas ruumis elutervet õhkkonda luua, kuhu võib magamisaseme või töölaua panna, millises punktis vaid põgusalt viibida. Seepärast ongi tema kodus kõik omal kohal.