Mõni aeg tagasi tulid Põhja prefektuuri 17-aastase pealinna tüdruku paanikas vanemad ja rääkisid jalustrabava loo. Uurijatele esitatud versiooni järgi olevat keegi 18-aastane poiss nende lapse oma koju meelitanud, mobiiltelefoni ära võtnud, et tüdruk ei saaks abi kutsuda, kaks päeva kinni hoidnud ja paar korda vägistanud.
Kui politseinikud seejärel tüdrukuga südamlikult vestlesid, tunnistas ta pisarsilmi peagi üles, et lugu olnud kõigest hädavale emale-isale. Tegelikult oli ta vabatahtlikult armastatud poiss-sõbra juures ööbinud. Et vanemad olid tütrele keelanud poisiga suhtlemise ja ta kartis koju tulles neile tõtt rääkida, mõelnudki ta välja loo julmast vägistamisest.
Paarkümmend libalugu See on üks näide libalugudest, millega on tänavu kokku puutunud Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talitus, kelle ülesanne on lahendada Tallinna ja Harjumaa raskeimad kuriteod. Nende seas ka 14–18-aastaste laste või grupiviisilised vägistamised. Ametliku statistika järgi tõsist probleemi libalugudega justkui pole. Nn mõrvarühma käes olevast kümnest alaealise vägistamisjuhtumist on tänavu algatatud kaheksa süüasja, millest üks on juba lõpetatud otseselt valeütluste ja kaks süütõendite puudumise tõttu. Võrreldes mullusega, on statistiline seis lausa roosiline: 2006. aasta novembriks panid uurijad kuriteokoosseisu puudumise tõttu kinni 11 lapsevägistamise süüasja 17-st. Mõrvarühma vanemkomissari Priit Pärkna sõnul on roosiline numbripilt paljuski seotud sellega, et igapäevaselt killer’eid jälitavad politseinikud on aja jooksul juba omandanud laste- ja perepsühholoogide n-ö peenemad meistrioskused. «Tegelik trend libavägistamistega on jätkuvalt sama kurb. Ainuüksi tänavu on pöördutud meie poole ligi kahekümne alaealise vägistamise kaebusega,» sõnas Pärkna. «Ent tänu kogemusele oleme suutnud neist enamiku puhul juba pärast esimest kontrolli nentida, et mingit vägistamist ei toimunud.»
Uurijal suurem usaldus Tavaliselt varisevadki emade-isade või hooldajate värvikalt ja veenvalt esitatud vägistamislood kokku pärast uurijate vestlust lastega, kes kiiresti murduvad ja tunnistavad, et vanematele pelgasid nad tõtt rääkida hirmust hukkamõistu või füüsilise karistuse ees. «Enamasti ongi tegemist probleemsete perekondade lastega, kel puudub vanematega usaldussuhe, normaalne läbisaamine või üldse mingi side,» nentis Pärkna. «Nii on uurijad sageli kehastunud perepsühholoogideks, viinud lapsed ülekuulamislaua ääres vanematega kokku, et nad lõpuks end viisakalt tühjaks räägiksid.»
Sama stsenaariumi järgib ka lugu, kus 14-aastase tüdruku ema tuli politseisse ja rääkis, et mingil korteripeol olevat üks poiss ta lapse täis jootnud ning vägistanud. Loo esitanud tüdruk ise, kui purjuspäi koju tuli ja ema küsitluse alla sattus. Hilisemal günekoloogilisel läbivaatusel ei tuvastatud ohvril mingeid vigastusi. Hommikul aga teatas uurijate küsimustest üllatunud tütarlaps, et teda ei vägistatud ja ta polnud üldse kellegagi vahekorras. Või juhtum, kus 14-aastane tüdruk läks emaga tülli, jooksis kodust ära, palus öömaja oma poiss-sõbralt, oli temaga öösel esimest korda vahekorras ning hakkas hiljem kartma, et jäi rasedaks. Hirmust, et ema mõistab suhte ja raseduse hukka, nuputaski neiu välja vägistamise, millega noomituse asemel emalt kaastunnet teenida.
Ähvardatakse kapoga Piinlik on see, et hoolimata pisarais tüdrukute ülestunnistustest, ei jää vanemad neid sageli uskuma. Selle asemel antakse politsei silme all lastele verbaalselt vitsa ja ähvardatakse uurijate peale kaitsepolitseisse või õiguskantslerile kaevata. Et tapmiste ja mõrvade arv viimasel ajal kasvab, teevad sellised libalood mõrvarühmale peavalu. Näiteks olid kolm-neli Pärkna alluvat alles hiljuti kaks päeva vägistamisjuhtumiga rakkes, ent pidid lõpuks tõdema: väidetav noortepeol toimunud kooliplika vägistamine oli kõigest hädavale, millega ema ees kodust äraolemist ja purjus pead välja vabandada. «Seetõttu on vanematele ja lastele suur palve, et nad oma probleemid isekeskis ausalt ja avatult selgeks räägiksid, sest politseinikel ei ole aega oma põhitöö kõrvalt veel perenõuandlat pidada,» lausus vanemkomissar. «Kui aga kõik märgid näitavad, et teie laps on sattunud kuriteo ohvriks, tuleb kohe politseisse tulla.»
Süüasjad Kui mullu algatati Eestis alaealiste vägistamise paragrahvi järgi 59 süüasja, siis tänavu on neid pea 20 võrra vähem. Politseiprefektuuride kaupa on numbrid järgmised: 2006 2007 (11 kuud) Lõuna 14 9 Lääne 6 9 Põhja 25 10 Viru 12 9 kokku 59 37 Tänavu on enne kohtu ette saatmist süüasi lõpetatud 13 juhul. Kohtusse on jõudnud seitse süüasja. Allikas: politseiamet
|
