See kõik on juba olnud. Berliini olümpia mitteboikottimine pani kosuva majandusega Saksamaale propagandapitseri, mis legitimeeris natside diktatuuri. Ka osalt selle tagajärjel okupeerisid hitlerlased nurinata Tšehhi, Austria, Poola, kuniks Prantsusmaa langemine sundis sisekaemusesse uppunud läänemaailma enesekaitseks jalgu alla võtma. Moskvat boikottis USA eestvedamisel 64 või 65 riiki (huvitav, siis sobis olümpia politiseerimine eestlastele päris hästi). Täpselt samade põhjustega, nagu praegu saab Hiinale nina peale laduda. Toonane USA boikottis Moskvat külma sõja tõttu ja polnud end globaliseerunud majanduse ahelatega Venemaa külge sidunud.Nüüd, kui Pekingi OMi peasponsorid on McDonald’s, Coca-Cola, General Electric jt, peab Washington vaikima. Eelmise aasta 17. oktoobril Kongressi kuldmedali andmine dalai-laamale ning kolme miljardi dollariline relvamüük Taiwanile olid arvatavasti jänkide piirimõõduks. Nii Hiina, Rahvusvaheline Olümpiakomitee kui osalevad riigid raiuvad nagu rauda, et mängud pole muud kui ainult sport, manades mängude politiseerijaid, kes püüavad pöörata tähelepanu nii inimõiguste olukorrale kui paljudele muudele probleemidele, mida heidetakse Hiinale ette isegi «tavalisel ajal». Nii püütakse olümpiamänge olümpia hartast välja raputada. Harta sätestab: «Olümpismi eesmärgiks on seada sport kõikjal inimese harmoonilise arengu teenistusse, et soodustada rahumeelse ühiskonna rajamist, mis kannaks hoolt inimväärikuse säilitamise eest.» ja «Olümpialiikumisse kuulumisega ei sobi kokku maa või isiku mis tahes diskrimineerimine rassi, usu, poliitika või soo alusel või mõnel muul viisil.» Pekingi olümpiamängud on tragöödia, küünilise süsteemi legitimeerimine. Kuigi võib väita, et enim kaotab mängudega maoistliku genotsiidi üleelanud Tiibet, pole küsimus ainult Hiina boikoteerimises. Probleem on märksa laiemas, põhimõttelises suhtumises. Raha ei haise? Eesti majanduse rajamine transiidile võib olla kahtlane ettevõtmine, kuid pronksöö tagajärjel kliendid kaotanud Tallinna sadama ponnistused on muidugi muljetavaldavad. Lugesin uudistest, et ametnikud võtsid isegi kursusi, õppimaks Ningbo sadamajuhtidele kahe käega nimekaardi ulatamist. Kultuuriõpingud on toredad, kuid Hiina raha on verine. «Kapitalil pole kodumaad», on tüüpiline üleilmastumisega kaasaskäiv retoorika, millele tuleks vastanduda. Eestis pannakse kinni tootmisettevõtteid, mis ei suuda odavuselt hiinlastega konkureerida, selgitab majandusministeeriumi esindaja Raul Allikivi 21. veebruari Postimehes artiklis «Võimalus tõusta koos Hiinaga». Ega vist suudagi, kui ei hakka laps- ja orjatööjõudu kasutama. Kui tootmises Hiinale alla jääme, ehk saame siiski nende odavad tooted või Darfuri kütuse läbi oma sadamate lasta ja nõnda härrakese käest kopika? Eesti peaks siiski kujundama tootmise, mis toetub mitte odavusele, vaid kvaliteedile ja omanäolisusele. Kuid Allikivi soovitab Eestisse lisaks transiidisoontele rajada isegi Hiina kaupade jaotuskeskuse, öeldes: «Kui Läänemere piirkonnas ei tee seda meie, teevad teised.» Väga kahju, kui teevad, loodetavasti Eesti selles kaasa ei löö. Dalai-laama on juhtinud tähelepanu, et äris tuleks tähelepanu pöörata kaastundele ja hoolivusele. End budistlikuks marksistiks nimetades ütleb ta, et marksistlik majandus on eetilisem: «Kapitalistid keskenduvad vaid maksimaalsetele kasumitele...» (dalai-laama kõne «Eetika ja äri» Ahmedabadis 18. 01.08). Äkki Eesti majandusministeerium mõtleks? Hiina tõotas parandada ka inimõiguste olukorda, kuid pole seda teinud. Pigem on asjad muutunud halvemaks. Vassimine ja propagandistlik retoorika suurenevad. Näiteks on hakanud Peking väitma, et «enam ei olegi mingit Tiibeti probleemi». Ja ega olegi varsti, sest pole ka enam Tiibetit. Juba praegu elab seal, tugevalt doteeritud migratsiooni tingimustes, rohkem hiinlasi kui tiibetlasi. Rahvusvaheline Olümpiakomitee on aga mõista andnud, et isegi kui inimõiguste olukord ei parane, polnud Hiina lubadus kriteeriumiks Pekingile mängude korraldamise õiguse andmisel. Sel aastal loodab Hiina kasvatada ka Tiibetit külastatavate turistide hulga viie miljonini (tiibetlasi Tiibetis 2,8 miljonit), mis toob meeletu surve Tiibeti teedele, kloostritele. Sellest 4,5 miljonit moodustaksid hiinlased. Tiibetlasi roogitakse samas kokku hiina stiilis ehitatud betoonist ühisküladesse. 80 protsenti tiibeti talunikest ja karjakasvatajatest loodetakse nendesse koondada 2010. aastaks. Tiibet on ka enim militariseeritud paik maailmas oma ühe hiinlasest sõduri või paramilitaariga iga 28 elaniku kohta. Lhasas on sõjaväeosi rohkem kui avalikke käimlaid. Kelle eest elanikke kaitstakse? Kas eksiilis elava dalai-laama eest, kes Pekingi sõnul «pole ei usuline ega poliitiline liider, vaid külvab separatismi ja lõhub rahvuslikku ühtsust»? «Hiina lubas anda ajakirjanikele täieliku vabaduse, et kajastada nii enne olümpiat kui selle ajal riigis toimuvat» (Wall Street Journal, 03.01.08). Uus kord pidi kehtima 2007. aasta algusest kuni 17. oktoobrini 2008. Tiibet väljaspool sõnavabadust Nii poleks välisajakirjanikel enam vaja võtta luba välissuhete osakonnast, nad ei peaks enam töötamiseks ja uudiste edastamiseks olema pideva saateametniku järelevalve all ning võiksid raporteerida kõigest Hiinas toimuvast. Ainuüksi alates uue korra kehtestamisest on registreeritud 65 juhtumit, kus välisajakirjanikke on arreteeritud, pekstud, ähvardatud, takistatud loo kirjutamisel või edastamisel. On ka selgunud, et uus kord ei kehti endiselt Tiibeti kohta. Tiibetis või Xinjiangis töötavaid ajakirjanikke on pidevalt jälitatud ja survestatud, nende allikad kaovad jäljetult. Tean seda hästi, kuna mindki jälitati jaanuaris Tiibetis ja mu allikad Lhasast ja Zhangmost on pärast meie kohtumisi tänaseks üle kuu kadunud. Kohalikel on keelatud rääkida välismaalastega oma probleemidest. Isegi omavahel dalai-laamast rääkimise või tema pildi omamise eest läheb Hiinas vangi! Dalai-laamaga läbirääkimised on katkestatud ja piirivaidlus Indiaga ei nihku mingis suunas, välja arvatud India peaministri Manmohan Singhi äsjane kinnitus riigivisiidil Hiinas 13.–15. jaanuaril, et India järgib ühe Hiina poliitikat, samuti kokkulepped ühiste sõjaväemanöövrite ja kaubavahetuse suunal. Taas reaalpoliitika. Retoorika on tuttav – parem äritseda Pekingiga ja keskenduda kaubandussuhete arendamisele kui pidada lõputuid tulemusteta läbirääkimisi inimõiguste teemal. Hiina mängib ajafaktorile, mis töötab kaubavahetuses tema kasuks. Hiina pseudosotsialistliku heaolu nukuteater on ühendanud kapitalistliku majanduse halvimad küljed ja autokraatliku valitsuse. Kuid ka Euroopa standardite hiilgus tuhmub. Ehk liituda Belgiaga, kus olümpiakomitee kehtestas range eeskirja: ükski mängudest osavõtja ei tohi anda mingit poliitilist hinnangut Pekingi olümpiale? Keelatud on isegi ükskõik millise Hiina inimõiguste olukorrale viitava rõivastuse või sõnumi kandmine. Näiteks Kanada ei kavatse õnneks võistlejaid selliste keeldudega piirata. Samal ajal kasvavad Hiina-sisesed protestid järjest suuremaks ja läbimõeldumaks. Meeleavaldajad süüdistavad viimasel ajal ka valitsust ning tervet süsteemi, mitte enam vaid kohalikku võimu. Iga päev toimub vähemalt üks umbes 1000 osavõtjaga streik Pearl River Delta piirkonnas. Umbes 40 000 sõrme murtakse või kaotatakse iga päev selles tööstuskeskuses, kus valmib 1/3 Hiina eksportkaubast. Kehvade töötingimuste tõttu valitseb kõigis Hiina piirkondades tööjõupuudus, mille leevendamiseks kasutatakse laps-, orja- ja vanglatööjõudu. Boikott Pekingile! Nõukogude okupatsiooni ajal nurisesid eestlased, kui tundus, et mõni riik sõbrustab liialt NSVLiga. Oldi tänulikud USA-le, kes ei tunnistanud sovetiaja riigipiire. Seejärel hakati kohe pärast vabanemist tunnistama ühe Hiina poliitikat. Nüüd asendus õiglustunne kasuotsimisega. Aga täpselt nõnda käitusid omal ajal ka Soome jpt NSVLi kaubanduspartnerid. Mille poolest erineb Eesti varemkirutuist? Ühe Hiina poliitika oli viga, mis pani mitmed rõhutud või väikerahvad pettuma ametlikus Tallinnas ja sättis Eesti igava lääneriikide kannupoisi karjääriredelile. Keegi võiks Hiinas toimuvale vastupidi pingutada. Eesti peaks teatama Pekingi OMi boikottimisest. Ka praegu on maailmas palju riike, kes selle algatusega liituksid. Eesti sportlased võiksid aga võistlema minna hoopis Indiasse, Dharamshalas maikuus protestimärgiks korraldatavatele alternatiivsetele Tiibeti olümpiamängudele. |
