|
«Ta ei mõista mind!» mõtlevad miljonid noored ja lapsevanemad kõikjal
maailmas vastastikku. «Miks mu ema peab mind kogu aeg kontrollima?» ohkavad
paljud poisid ja tüdrukud.
| | |
| | | VIIMASED KOMMENTAARID | A
Ja mis sealt siis selgub??? Et lastepsühhiaater soovib mulle kui lapsevanemale meelekindlust, et lap...
B
Loe siitsamast lastepsühhiaatri kommentaari.
|
|
Emal või isal on raske aru saada, miks laps tema häid nõuandeid kuulda ei
võta. Laps aga ei mõista, miks talle küllalt vabadust ei anta, kirjutab
Sakala.
Uued sõbrad tõid konflikti
15-aastane poiss oli kuni põhikooli viimaste klassideni omaette hoidnud.
Vanematele meeldis, et ta tuli õigel ajal koju ning istus pigem raamatu või
arvuti seltsis, kui läks välja teistega palli taguma. Sõpru tal suurt polnudki,
ehk vaid mõni omasugune vaikne poiss.
Sügisel vahetas ta kooli. Uue kooli tüdrukud leidsid, et ta on huvitav, ja
mitu neist hakkas temaga kontakti otsima. Võimalik, et nad pidasid teda
klassikaaslastega võrreldes põnevamaks ja täiskasvanumaks, sest ta oli tark ja
salapärane.
Sellest sügisest sai vanematele õudusunenägu: poeg ei tulnud enam pärast
kooli otse koju, tal tekkisid uued, mõlemast soost sõbrad, ta hakkas käima
sporditrennis, kinos ja sõpradel külas. Ema ja isa muretsesid hullupööra, sest
poiss lülitas sageli mobiiltelefoni välja või ei vastanud nende kõnedele.
Ta otsis vabadust, mida leidis sõprade juurest, kes pidasid teda
autoriteetseks ja võtsid ta omaks.
Vanemad mõistsid, et noormeest pole võimalik pidevalt kontrollida ta polnud
selleks ka põhjust andnud , ning olid sunnitud sellega leppima. Suhted kodus
normaliseerusid siiski alles paari aasta pärast, kui vanemad poja sõpru
aktsepteerima hakkasid.
Kamp õhutas varastama
14-aastane tüdruk jäi poes vahele huulepulga vargusega. Tema perel rahamuret
polnud, vanemad olid talle andnud küllalt taskuraha ega olnud tema oste
piiranud.
Kui isa tütrele poodi järele kutsuti, käitus too väljakutsuvalt ja isa suhtes
üleolevalt. Kodus vesteldes selgus, et see polnud tema esimene vargus, küll aga
esimene vahelejäämine. Tüdruk ütles, et tema kambas on enda vargusega
proovilepanek tavaline ja see annab tugeva adrenaliinisüsti.
Vanematel oli säärast käitumist võimatu mõista. Nad ei rääkinud tütrega mitu
päeva, kuid see tekitas tolles veel suuremat trotsi ning see vargus ei jäänud
viimaseks.
Kooli asemel bussijaama
15-aastane tüdruk, kes oli kuuenda klassini olnud eeskujulik õpilane ja
toonud iga õppeaasta lõpul koju kiituskirja, hakkas seitsmenda klassi teises
pooles esialgu üksikute tundide, seejärel päevade kaupa koolist puuduma. Tema
õpiedukus langes ja alandati ka tema käitumishinnet.
Üksikisa ei märganud tütre probleeme, sest too peitis koolist saadetud kirjad
enne tema kojutulekut ära. Paari kuu pärast võttis õpetaja temaga ühendust.
Isa tunnistas, et tema tööpäevad on väga pikad ning sageli tuleb töötada ka
nädalavahetustel, nii et tütar on pidanud endaga ise hakkama saama. Ta oli
andnud tütrele iga nädal mitusada krooni taskuraha.
Tuli välja, et tüdruk oli veetnud oma päevad bussijaamas või
kaubanduskeskustes, kus oli kogu aeg temavanuseid, samuti koolist puuduvaid
noori. Ta oli teinud sõpradele kingitusi ja ostnud neile süüa-juua ning leidnud
sel moel tähelepanu.
Ema kartis, et mängus on narkootikumid
16-aastane noormees muutus ootamatult tujukaks ja agressiivseks. Ta kapseldus
endasse ja sulgus enamasti oma tuppa. Õppimine läks tal allamäge ja sõpradega
suhtles ta senisest märgatavalt vähem.
Ema oli poja pärast mures ja kahtlustas, et too on hakanud narkootikume
tarvitama. Ta soris salaja poisi asjades, et oma hirmule kinnitust leida.
Paarist SMS-ist luges ta välja, et poiss võib olla mingit keelatud ainet
tellinud.
Ema sattus paanikasse ja helistas politseisse. Ta nõudis, et tema poega
kontrollitaks. Narkopolitseinik selgitas, et testi tegemiseks on vaja kindlat
tõendit.
Ema ei saanud mure pärast mitu nädalat korralikult magada. Kui ta lõpuks
pojaga kõnelda julges, selgus, et tolle parim sõber oli liiklusõnnetuses surma
saanud ning ta ei osanud oma valu välja elada.
Tüdruk otsis vabadust
15-aastasel tüdrukul tekkisid lahkhelid emaga, kes püüdis teda igal moel
kontrollida. Tüdruk pidi alati kindlal kellaajal koju jõudma ja kui ta jäi kümme
minutit hiljaks, hakkas ema tema peale karjuma. Ta keelas tütrel trenni minna
ning nõudis, et too igal vabal hetkel õpiks.
Tüdruk tahtis aga ka sõpradega aega veeta. Paraku oli ta sunnitud seda tegema
ilma loata. Ta hakkas ööbima sõprade ja sõbrannade juures, et nendega rohkem
koos olla.
Ema muretses, sest tütar ei öelnud, kuhu ta läheb ja oli nii mõnigi kord
kodunt ära mitu päeva järjest. Ema oli kasvatatud selles vaimus, et vaba aeg
tuleb veeta kodus vanemaid aidates või õppides. Kuigi tema polnud tütrelt
kodutööde tegemist nõudnud, oli sissekasvanud mallidest raske lahti lasta.
Sõprade kodus tundis tütar ennast vabamalt ja nägi ka teistsuguseid
peremustreid.
Ema ja tütar aina süüdistasid teineteist: tütar tundis, et ema piirab tema
vabadust, ema aga, et teda on maha jäetud. Ema liigse ranguse pärast eemaldus
tütar temast üha enam ning aegamööda kasvasid nad päris lahku.
Kui tüdruk sai 17-aastaseks, abiellus ta esimese tema vastu kena olnud
noormehega, sest tahtis nii kiiresti kui võimalik kodunt eemale pääseda. Ta
tõotas, et oma lapsel ei keela ta mitte kunagi sõpradega suhelda.
Suhted ei ole kunagi kerged. Paljudel täiskasvanutel ununeb oma teismeliseiga
ajaks, kui nende lapsed sellesse vanusesse on jõudnud. Nad ei mäleta või ei taha
mäletada, et ka paarkümmend aastat tagasi tarvitasid noored alkoholi, tulid
mõnikord peolt koju vastu ööd ning puudusid vahel põhjuseta koolist. Ainus suur
erinevus on ehk see, et tollal olid narkootikumid hoopis vähem levinud ja neist
ei räägitud veel nii palju.
Maailm muutub kiiresti. Murelikud lapsevanemad ja trotsi täis teismelised ei
kao aga kuhugi. Ikka leidub täiskasvanuid, kes kurdavad, et noorus on hukas,
ning noori, kelle arvates on nende vanemad liiga ranged. |
