Verepreparaate hakati Eestis C-hepatiidi suhtes testima alates 1994. aastast. Seega eelkõige kuuluvad riskigruppidesse kõik need inimesed, kes on saanud erinevaid verepreparaate enne nimetatud aastat. Olulise riskigrupi moodustavad veeni süstitavate mõnuainete tarbijad. 20–30 protsendil C-hepatiidi haigetest ei selgugi, kust nad on nakkuse saanud. Pole vaevusiNakatumise võimalustena on välja pakutud tätoveeringute või kõrvadesse aukude tegemist. Ühekordsete vahendite ajastul peaksid need faktorid unustusehõlma jääma. Et C-hepatiidi viiruse puhul on kuus erinevat genotüüpi, siis neist ühe läbipõdemisel ei teki immuunsust teiste suhtes. Seega võib inimene mitu korda elus ägedat C-hepatiiti põdeda. Enamikul kroonilise C-hepatiidi haigetest on peaaegu võimatu öelda, millal oli haiguse esmane äge atakk. Sel ajal ei pruukinud olla nahakollasust, võisid olla ainult gripilaadsed sümptoomid. Samas on uuringutest selgunud, et 55–85% ägeda C-hepatiidi haigetes verest viirus ei kao ja tekib krooniline C-hepatiit. Krooniline C-hepatiit võib enamikul juhtudel kulgeda haigustunnusteta. Näiteks võib inimene, kes on otsustanud hakata doonoriks, saada verekeskuses teste andes teada, et on nakatunud C-hepatiidi viirusega. Sageli saab inimene haigusest teada, kui läheb kontrolli oma perearsti juurde ja tal avastatakse muutused maksafunktsiooni näitavates analüüsides. Edasisel uuringul võib selguda, et tegemist on C-hepatiidi viirusega. Harvem jõuab patsient esmaselt gastroenteroloogi juurde nahakollasusega, mis lõpeb C-hepatiidi diagnoosiga. Ravi on võimalik Kindlasti pole valu paremal roidekaare all oluline maksahaiguse tunnus, sest maks on valutu organ ja valu maksahaiguse põhjusena tuleb kõne alla, kui maks on suurenenud. Juhul kui haigus avastatakse õigel ajal, on C-hepatiidi ravi Eestis võimalik. Ravi eeldab arsti ja patsiendi väga head koostööd, sest võivad tekkida kõrvaltoimed, milleks on gripilaadsed sümptoomid, kehvveresus, palavik, kilpnäärmefunktsiooni muutused jpm. Kindlasti ei tohi ravi ajal perre juurdekasvu planeerida. Ravi käigus võetakse kaht ravimit: pegüleeritud interferooni ja ribaviriini. Interferoon aitab võidelda nakkusega ja ribaviriin tõhustab interferooni toimet. Pegüleeritud interferooni süstitakse üks kord nädalas. Ribaviriin on tablett, mida võetakse iga päev. Ravi toimub rangelt arsti järelevalve all. Kui ravi algul tehakse analüüse kord kahe nädala jooksul, siis hiljem kord kuus. Alkoholi tarbimine ravi ajal ei ole soovitatav, konkreetne dieet pole vajalik. Nakkus levib • vere- ja verekomponentide ülekandel (Eestis kontrollitakse doonoriverd alles alates 1994. aastast) • ühiste süstlanõelte kasutamisel (veenisiseste narkootikumide tarbimisel) • saastunud või ebapiisavalt steriliseeritud instrumentide ja nõelte kasutamisel meditsiiniliste ja stomatoloogiliste protseduuride juures • kõrvade või kehaosade augustamisel • tätoveerimisel Allikas: www.hepatiit.net |
