|
Muidugi pole agar investeerimine seotud munitsipaalettevõttest aktsiaseltsiks
saamise, vaid soodsa majanduskeskkonna ja välisabiga, kuid just 1997. aastast
alates on linna veesüsteemid märgatavalt paranenud, kirjutab Sakala.
Kui varem oli Viljandi joogivesi ebameeldiva lõhna
ja maitsega, siis nüüd see nina kirtsutama ei pane. Linna solk ei voola enam
enne puhastamist loodusesse ning tänu uuendatud trassidele tuleb veeavariisid
ette üha harvem.
Ometi pole Viljandi vee- ja kanalisatsioonisüsteemid kaugeltki valmis.
Viljandi Veevärgi juhataja Kaido Pitkäärt, millised tööd veel ees
seisavad?
Hulk vanu kanalisatsioonitorustikke vajab renoveerimist, aga nende seisukord
ei sunni kõikjal kiirustama. Teeme tasapisi, sedamööda kuidas raha on. Ka
veetorustike osas on asi kontrolli all.
Mõned meie kasutuses olevad torud pärinevad küll juba 1911. aastast, mil
Viljandis hakati veevärki rajama, ent tõtt-öelda on need parema kvaliteediga kui
paljud pärast Teist maailmasõda ehitatud. Need peavad vastu veel
aastakümneid.
Päris uusi vee- ja kanalisatsioonitorustikke on vaja ehitada vaid mõnele
tänavalõigule, kuid hoopis rohkem tegemist tuleb sademeveetrassidega, mida pole
suuremas osas linnast.
Ei ole hea juhtida vihmavett reoveega ühtsesse torustikku, nagu paljudes
kohtades praegu, sest ühisvoolne kanalisatsioon pole nii suure vooluhulga jaoks
arvestatud. Kõva vihma korral hakkab vesi mõnes piirkonnas keldritesse pressima
ning reoveepuhasti on tihtilugu sademete tõttu üle koormatud.
Eraldi sademevee kanalisatsiooni korral jookseks vihmavesi omaette torudes ja
pärast õlipüüdjatest läbilaskmist võiks selle kohe loodusesse juhtida.
Kui palju see maksma läheb?
Sademevee kanalisatsiooni ehitus on kallim kui tavalise reovee oma, sest
torud on jämedamad ja nende paigaldamiseks tuleb enamasti kogu tänav ümber teha:
peavad olema äärekivid ja rentslites restkaevud, üles kaevatud tänav vajab uut
katet ja katte aluskihti. Seetõttu kaasneb sademevee kanalisatsiooni rajamine
alati tänavate kapitaalremondiga.
Kavatseme suurema osa vajalikest sademevee torustikest ehitada maakonna uue
veemajandusprojekti abil. Viljandi osaleb selles koos seitsme teise
omavalitsusega. Enne järgmist aastat see ei käivitu, aga ma loodan, et hiljemalt
2013. aastaks saame töödega valmis.
Ajakirjanduses on väidetud, et nimetatud projekt läheb põhja, ent see pole
sugugi nii. Ettevalmistused käivad ja isegi kui me järgmisel aastal veel pihta
hakata ei saa, ei tohi lootust kaotada.
Küll aga on tõsi, et projekti rahalised võimalused on piiratud, ja seetõttu
pidime ehitusplaane kõvasti koomale tõmbama. Meie piir on 25 miljonit krooni.
Kui kahe aasta eest plaane tehes kogunes selle summa sisse mahtuvatest töödest
pikk nimekiri, siis eelmise aasta lõpul tõmbasin neist pooled maha, sest ehitus
on vahepeal tublisti kallimaks läinud.
Et maakonna veeprojektis ei pruugi ehitus alata enne 2009. aastat, võtsime
sellest välja need torustikud, mis tuleb Viljandi arengu huvides kiiresti korda
teha. Näiteks Jakobsoni, Raudtee ning Tööstuse tänava vee- ja
kanalisatsioonitorustikega ei kannata nii kaua oodata.
Maakonna veeprojektiga seoses oli päevakorral, et vähemalt osa
väikeste asulate vee- ja kanalisatsioonisüsteemidest võtab Viljandi Veevärk üle.
Mis sellest mõttest sai?
Kui projekt algas, oli pilt roosiline, sest tänu sellele pidid ka väikesed
kohad saama puhta joogivee, reoveepuhasti ja uued torustikud. Seepärast oli linn
omanikuna nõus, et Viljandi Veevärk on projekti tellija ja toetuse saaja ning
kõik omavalitsused annavad meie bilanssi nii oma praeguse kui projekti käigus
ehitatava vara. Viljandi Veevärk oleks selle eest hakanud nende omavalitsuste
veesüsteeme haldama ning nad oleksid saanud meie aktsionärideks.
Kui selgus, et projekt kavandatud mahus ei täitu ja enamikule väikeasulatele
antakse raha vaid olemasolevate süsteemide uuendamiseks, ei näinud omavalitsused
erilist mõtet torustikke meile anda. Ka Viljandi linn leidis, et nende vanade
torude ülevõtmine pole veevärgile majanduslikult kasulik. Tõenäoliselt oleksid
linna tarbijad hakanud mingil määral doteerima teiste omavalitsuste kliente.
Nii olemegi peale Viljandi vaid Viiratsi valla veevarustuse haldajad ja seda
juba 2005. aasta algusest saadik.
Nii et Viljandi Veevärgist nii pea Viljandimaa Veevärki ei
saa?
Ma usun küll, sest praegu pole see otstarbekas. Aga eks näe, mis hiljem
juhtub. Ma ei välista, et mõne aasta pärast on lisaks Viiratsi valla
veesüsteemile meie hallata veel mõne omavalitsuse oma, kuid selles peavad
vee-ettevõtete omanikud ehk omavalitsused kõigepealt kokku leppima.
TEHTUD
• Viimase kümne aasta jooksul on Viljandisse ehitatud 30 kilomeetrit vee- ja
41 kilomeetrit kanalisatsioonitorustikke. Kokku on neid linnas vastavalt 97 ja
98 kilomeetrit.
• 2003. aastal valminud veetöötlusjaam läks maksma 33,6 miljonit krooni.
Sellest 21 miljonit krooni tuli tagastamatu abina Taani riigilt.
• 2005. aastal hakkas tööle Kösti reoveepuhasti. Enne seda läks umbes
viiendik Viljandi heitvetest loodusesse ilma puhastamata. Rajatise maksumus oli
103 miljonit krooni, sellest 74 miljonit krooni andis Euroopa Liit.
• 17 Eesti väikelinna veemajanduse renoveerimise programmi abil investeeriti
Viljandisse umbes 182 miljonit krooni.
Allikas: Viljandi Veevärk |
