Meenub mõni varakapitalistlikult eputav keldrirestoran, siis paar nõukaaegset kõrtsi võidunud livreedes kelneritega ning Illegaard, mille alkoholiaurude sees nägingi esmakordselt viirastumas Tartu vaimu. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Arvamus
Jaanesega nõus: Tartu kohvikute peamine häda on ülivilets teenindus. Iga kahe kuu tagant vahetuvate ...
mõnusad eesti linnad
Kusjuures jube huvitav teema, sest nädalavahetusel sai just Tallinnast käidud Tartus nostalgitsemas:...
|
|
See linn šokeeris väljastpoolt tulijaid. Praegu pole Tartul Pärnu ees just palju häbeneda, pigem vastupidi. Siinsed kohad on ehk värskemadki, vähem kulunud kui suvepealinnas. Hellitatud tarbija Tartu ettevõtjad on suutnud oma toitlustusäridele hoo sisse lükata Pärnu ja Tallinna suurte eeliste kiuste. Võõraste kulul teenitud kroonidest näiteks siin ju rääkida suurt ei saa, selleks käib Tartus liiga vähe soome turiste. Raha tuleb saada omadelt, kes on aga märksa karmimad kriitikud kui vindine turist. Turistide nappus on Rein Kilgi Pere kontserni restoranidivisjoni juhi Priit Reimani kinnitusel nii Tartu miinus kui ka eelis. «Tallinnas hoiab taset see klient, keda homme enam ei nähta – talle müüakse ruttu 50 krooniga üks õlu maha ja sellega on suhe lõppenud,» räägib Reiman. «Samal ajal jagavad Tartu kõrtsid ahtakest klientuuri, milleks on mõniteist tuhat tudengit ja veel käputäis muid kliente.» See omakorda sunnib väheste püsiklientide huvi säilitamiseks pidevalt muutuma – sellest siis Tartu tohutu arengutempo. Rohkem omasid Reiman ja teisedki toidukohtade juhid ei ole aga pidevatest imagokõpitsemistest sugugi vaimustuses. «Tegelikult ma ei poolda seda – oleme tarbijad ära hellitanud,» räägib Reiman. Mujal maailmas on kohvik avatud 1960. aastal ja sama mööbel istub ses nüüd juba legendaarseks muutunud kohas tänagi sees. «Seal peetakse oluliseks teenindust ja toitu, sisekujundusele erilist rõhku ei panda,» lausub Reiman. «Eestis aga tüdinevad kliendid ruttu, sest neid on vähe ja neil on võimalus käia erinevates kohtades.» Nõnda siis ei loodagi Tartu kohvikud ja restoranid kuigi palju täna tulevale ja homme minevale välisturistile. Pigem ootavad nad kohviku- ja väljaskäimiskultuuri levikut tartlaste ja teiste lõunaeestlaste seas. Praegu veel on kohviku- ja restoraniinimesed tartlaste seas vähemuses, ent kuust kuusse ja aastast aastasse lisandub aina rohkem neid, kel jätkub raha ja tahtmist väljas käia. Eks ole ju restoranindus otseselt seotud elatustaseme kasvuga. Inimestel on üha kiirem ja kõigepealt asenduvad algusest lõpuni kodus vaaritatud road poest ostetud valmistoitudega, seejärel muutub reegliks väljas söömine. Nõnda on kõikjal Skandinaavias ning pole mingit põhjust arvata, et nii ei juhtu Eestis ja Tartus. Reiman usub, et Tartusse tuleb veelgi toidukohti juurde. Ent ta hoiatab – kui sa erialainimene ei ole, siis on suur tõenäosus läbi kukkuda. Toitlustusäris valitseb darvinistlik olelusvõitlus ja mahajääjad lastakse pikema jututa maha – igal aastal vahetab linnavalitsuse andmetel Tartus omanikku kuni paarkümmend toidukohta ja kümmekond suleb uksed. Loomulikult tulevad lahkujate asemele kohe uued. Tuleb rohkemgi kui läheb. Mullu avati Tartus 14 uut toidukohta, sellal kui omanikku vahetas seitse ning tegevuse lõpetas kuus sööma-joomapaika. Koondumine südalinna Tartu linna ettevõtlusosakonna juhataja Malle Blumenau kinnitusel tundub esmapilgul, et toidukohti on tulnud juurde enamgi, kui statistika näitab. Tema kinnitusel on selle põhjuseks aga asjaolu, et toidukohad on võrreldes 1990. aastatega muutunud silmapaistvamaks ning hakanud kesklinna koonduma. Maailma-nimelise kõrtsi osaniku Rein Paku sõnul on klientide maitse muutunud järjest nõudlikumaks ja sestap peavad toidukohad rõhuma rohkem isikupärale: sisekujundusele, muusikale, meeleolule ning mõistagi ka toidu kvaliteedile. «1990. aastatel polnud kõrtsil vaja palju, et kliendid sisse saada,» räägib ta. Kohtade hulk kõrtsides on kasvanud kiiremini kui kõrtside endi hulk, sest kõik püüavad oma kalli rendiruutmeetri peale mahutada võimalikult palju kundesid. Pakk, kes on osalenud Tallinna kõrtside Elevant ja Noku loomises, tunnistab, et tallinlased on toidukohtades märksa hooletumad rahalugejad kui tartlased. «Pealekauba on Tallinnas sellised kliendid, kes praegu Tartus üldse puuduvad,» räägib ta. «Tallinnas on näiteks Moskva ja Pegasus suunatud kõrgemale seltskonnale, hästimakstud keskklassile. Tartus pole ka vanemaid-väärikamaid väljaskäijaid.» Pealekauba – nii vähemalt arvab Pakk – napib Tartus traditsioonilisi korralikke restorane: «Ma mõtlen kohta, kuhu 60-aastane kohalik professor võib oma inglise kolleegiga «kindla peale» sööma minna.» Raha kulutavad Tartu kunded Tallinna omadest küll vähem, väljas käivad nad aga sagedamini. «Nad kulutavad võibolla korraga vähem, aga on see-eest lojaalsed ja peojanulised tegelased,» lausub ta. «Võiks öelda, et tuleb müüa odavalt, aga rohkem õlut.» Laiemapõhjaline kohvikukultuur on Paku hinnangul Tartus alles tekkimas. «Praegu käivad väljas söömas entusiastid ehk kas siis noored või jõukamad inimesed.» Pakk loodab, et nii-öelda tavalised inimesed emadest vanaemadeni alles hakkavad käima.
> Loe edasi |
