Juurdetulnud toidukohad on vanadest märksa suuremad – Tartu toidukohtades on keskmiselt 64 istekohta, juurdetulnutes on neid aga keskmiselt 89. Veel 2003. aastal tõdes Tartu linnavalitsus oma toidukohtade ülevaates, et võrreldes 1992. aastaga on sööma-joomakohti linnas jäänud 43 ettevõtte ehk tuhande istekoha jagu vähemaks. Ent juba siis oli selge, et sisu oli olulisem kui kvantiteet. Ja selleks ajaks on Tartu toidukohtade teeninduskvaliteet tundmatuseni muutunud. Põhjast välja 2004. aastaks oli põhjast juba läbi käidud ja toidukohtade hulk hakkas taas kasvama. Võrreldes 2003. aasta algusega on Tartus praegu 21 toidukohta rohkem, samas on juurde tulnud eelkõige suuri toidukohti ja paljud varasemad – võtame näiteks Ülikooli kohvikugi – on oma ruume suurendanud. Praegu on söögipaikades tervelt 2600 kohta rohkem kui neli aastat tagasi. Sellal kui restoranide ja kohvikute hulk Tartus aina kasvab, püsib baaride-bistroode arvukus sama ja sööklate oma muudkui kahaneb. Et toidukohtade liigitamine käib Eestis üsna ähmastel alustel, lubab linnavalitsus igal toidukohal ise öelda, mis ta on – baar, bistroo, söökla, kohvik või restoran. Tartu toidukohtades saab tööd 1580 inimest ehk umbes 1,6 protsenti linna elanikkonnast. Statistika kinnitab, et töötajate hulk toidukohtades pole kolme aastaga oluliselt kasvanud, ehkki istekohtade arv tegi sama aja vältel suure hüppe. Eks või siit otsida vastuseid ka viimasel ajal esile kerkinud teeninduskultuuri probleemile – teenindajaid on vähem ja kundesid tuleb aina juurde. Rahvusköögid Karmis konkurentsis on kõrvuti tuntud ja heade eesti tegijatega kirju seltskond välismaalasi, hiinlastest ja itaallastest rumeenlaste ning ameeriklasteni välja. Rahvusköökide seltskond mõjub Tartule värskendavalt, seda enam, et Eestis kipub nappima kokkasid ja kohati ka ideid. Linnavalitsuse andmetel on Tartus paarkümmend rahvusköögi sugemetega restorani, kus saab maitsta rohkem kui kümne maa ja rahva toite. Näiteks on kesklinnas söögikoht, mis on identiteediotsinguis jõudnud mõne aasta jooksul olla juba nii araabia, hiina kui india restoran. ---------------------------------------------- Millise konkurendi toidukohas te ise kõige meelsamini einestate? Rein Kilk, Püssirohukeldri, Ülikooli kohviku ja Beer Colors Place`i omanik: No kus siin nii väga käia... Las ma mõtlen ... No võibolla Atlantises Olga (Aasavi) juures olen käinud küll. Seda ajakest on nii vähe, et ma lihtsalt ei olegi mujal käinud. Vambola Tiik, Catwalki omanik: Minu lemmik on hiina köök, nii vähe, kui seda siin Tartus on. Vahel lähen läbi ja võtan sealt midagi. Mulle istub see kergus, mis on pärast hiina köögiga kohas käimist. Olen käinud Žen Ženis Näituse tänaval. Priit Palk, Crepi osanik: Käin erinevates kohtades – mõnes on üks asi hea, mõnes teine. Lemmikkohad on ikka Truffe, Gruusia saatkond ja sellised kohad. Itaalia koht La Dolce Vita on ka hea. Rein Pakk, Maailma osanik: Mulle meeldivad La Dolce Vita ja Tsink Plekk Pang, sest neil on suhteliselt autentne köök ehk siis vastavalt itaalia ja hiina oma. Ma armastan rahvuskööki. Joel Ostrat, Cafe Truffe omanik: Oleneb sellest, mida süüa – kui süüa salatit, siis meeldib käia Catwalkis ühte oma salatit söömas. Päevasel ajal käin isegi Tartu kaubamaja Dedis kiirtoiduvärki söömas. Kui mul on mingid kohtumised, siis olen kasutanud Tsink Plekk Pange. Meeldib ka itaalia koht La Dolce Vita. Sirje Ginter, Illegaardi omanik: Olen söönud Shakespeare`is ja ei ole otseselt pettuma pidanud. Lõunasöögikohana ei anna Shakespeare põhjust nurinaks. Ma küll ei ole väga tihe toidukohtade külastaja. |
